Armastus. Õnn. Lapsed. Vali kaks?
Manona Paris
Ajakiri “Laps ja Pere”

Kui “Suves” vana apteeker ütles Joosep Tootsile, et abielludes alles korralik ulgumeri algab, siis laste sünd võib halbade asjaolude kokkulangevusel tekitada paraja orkaani Katrina, mis ei jäta pilbastki endast järgi.

Ega asjata öelda, et kõige õnnelikumad, tublimad ja tervemad lapsed sirguvad armastavatest ja ühtsetes suhetes, kus vanemad üksteist aitavad ja austavad. Paraku on lapse enda sünd kõige suurem oht üldse suhte terviklikkusele. Ameeriklased tegid mullu naljaviluks nn uuringute uuringu, vaadeldes 25 maailmas tehtud tõsiseltvõetavat peresuhete küsitlust. Kõik need 25 kinnitasid üht – laps on suhtele stressiallikas nr 1. Koos väikeste lastega sirgub teie peres ka stress, kahaneb õnnetunne ning majapidamine muutub ettearvamatuks. See on nagu halva Hollywoodi elutoa-komöödia reklaamlause: Armastus, Õnn, Lapsed. Vali kaks.

Kas see valem ongi nii kurb? Lapseootus ja rollide muutus nii naise kui mehe elus on paras väljakutse. Kuigi meil on võimalik end ette valmistada, lugeda ja uurida, võib ikkagi tunduda, et midagi jääb tabamata, lausub perenõustaja Küllike Lillestik.
Muutused ei toimu mitte üksnes mõtetes või sotsiaalses suhtluses, vaid ka kehas ja meeles. “Need on müüdid, et kui on olnud hea suhe, siis lapse saamine ajab selle laiali ja kui halb suhe, siis liidab,” nendib Küllike. “Kui ikka enne laste planeerimist on läbimata teineteisega kohanemise, eraldumise perioodid või on pidamata vestlused, millised on mõlema ootused ühisele elule, lastele, lapevanema rollile jne, siis on probleemid kerged tulema. Ja liiga palju muutusi korraga tähendab liiga palju pinget ja paarisuhesuhe ei pruugi sellele vastu pidada.”

Peamiseks probleemiks on oskamatus teineteisega rääkida nii, et mõlemad saaks rääkida ja ka tunda, et teine on teda kuulnud, osutab nõustaja. Ebakindlusest ei julgeta väljendada oma vajadusi ning soove ja selle asemel pigem välditakse teatud teemasid, mis tunduvad, et tekitavad paarisuhtes probleeme. Ja nii suureneb ebakindlus veelgi ning koos sellega kaugeneb ka inimene, kes peaks su elus olema kõige kallim.
Ning koos isiklike suhetega sellega halveneb ka see, mis võiks sel perioodil olla kõige olulisem – lapse heaolu. Pidevas kodusõja rindeolukorras ei sa hea ja tubli laps kasvada.

Lahutus

Umbes nii juhtus Katariinaga (29). Kata on üks positiivsemaid inimesi, keda ma tean. Ometigi aga kukkus tema abielu haledalt läbi kohe pärast tema pisitütre sündi. Samas oli tema mees alati tundunud mõistlikkuse ja toetava abikaasa etalonina. Kata ja pisi-Liisuga kokku saades seletas Kata mulle, kuidas ta lihtsalt kokku jooksis. “Ta arvas, et ma emmetan teda edasi. Ma ei suutnud. Mul oli niigi endal raske ja halb olla peale väga keerulist rasedust ja rasket sünnitust.”

Vaikin ja silme ette tulevad pildid minevikust. Kata rääkimas, kuidas tema jaoks on enesest mõistetav, et kodu peab alati puhas olema. Kuidas kõik sahtlipõhjad peavad alati värske paberiga olema. Kuidas ta triigib isegi sokke. Noh, peale lapse sündi, vaeveldes keisrilõikega kodus ta seda teha ei suutnud. Ja mees ka ei suutnud. Vähe veel sellest, ta kolis üldse esimesteks nädalateks Kata juures ära.

“Ma pole elus end nii üksi tundud,” pihib Kata. Koju saabudes oli mees vindine ja noriv. “Miks köök on pesemata? Sahtlid üle tõmbamata? Kus on hügieen? Halb, halb ema, sellise käest tuleks laps ära võtta!” Ta kannatas seda aastakese, üritas meest mõista, kuid nähes, et nende suhe on muutunud pidevalt kaklevaks ühikanaabrite suhteks, ajas selja sirgu ja lõpetas suhte.

Kata on palju asju tagantjäri analüüsinud, miks tema ilus armastus, mis kannatas välja isegi pikad töötunnid, välislähetused teistesse maadesse ja eriti vana maja remondi, kukkus lapse saabumisega tükkideks. Palju abi on ta saanud sugulastelt ja psühholoogidelt, kes aitasid mõista, miks temal oli vaja mängida supernaist mehele, kes hoolimata välisest soliidsusest polnud tegelikult täiskasvanuks saanudki.

“Rasedus ja lapse sünd on suurepärane võimalus paarile kasvamiseks, sest see toob välja kõik suhte nõrgad küljed, paraku ka võimendades neid,” lausub ta irooniliselt muiates. Neil näitas laps, et tegelikult, kui asi tõeliselt raskeks läheb, et Kata ei suuda vankrit vedada, kukub mees kokku. “Siis on juba paari intelligents see, mis määrab, kuidas sellega toime tullakse ja mis otsused mil viisilvastu võetakse. Ka lahutus on lahendus!”

Uus võimalus

Kuid mitte alati pruugi olla otsus lõplik. Mõnikord on raskused ka puhastsutuli uue ja parema suhte sünniks. Umbes nii juhtus Margitiga (33). Tema elus oli läinud kõik õiget ja kena rada pidi – nende peres oli juba üks põnn sirgumas, kui nad otsustasid teisegi veel saada. Kuid meest tabas raseduskriis ja ta muutus täiesti teiseks inimeseks. “Meie suhe lõppes ja pidin üksi vastu võtma otsuse, kas jätan lapse alles,” meenutab ta.

Loomulikult jäi laps alles, sest Margit teadis, et saab ka üksi hakkama. “Väga raske oli käia arsti juures üksinda – näha ultrahelis esimest korda oma last, olles ise nii õnnetu ja samas nii õnnelik lapse üle,” räägib ta. Hingele kriipisid ka vaat et narrivad sümbolid – lapse sünnitustähtaeg oli mehe sünnipäeval. “Ära muretse, selleks ajaks kui beebi sünnib, siis issi armastab sind jälle,” lohutas kolmene vanem poiss emmet. Ja oli saatuse poolt määratud nii, et nende pere teed said uuesti kokku. Mees hoiab oma pisikest pesamuna väga-väga. Ja ka laps ise on täielik issikas.

Margit otsis abi raseduskriisi nõustajalt, kelle abil tuli ta kriisist välja targemana ja tugevamana kui kunagi varem. Ennekõike õpetas olukord teda analüüsima ning mõistma. Nõustaja aitas Margitil lahti seletada ka oma mehe käitumist, miks ta oma tundeid peidab ja süümepiinadest närviliseks muutub. “Andsin siis nõustaja kirju ka mehele lugeda ja ka temal oli neist abi,” meenutab ta. 

”Ma ei tea siiani, miks see juhtus,” äägib Margit, nüüd taas õnnelikult pereelu elamas. “Usun, et kõik on saatuse poolt määratud ja see oli lihtsalt proovikivi meie suhtele. Kõik halb on millekski hea. Ma arvan, et ta (mees) lihtsalt kartis, et ei saa hakkama ja tundus sel hetkel lihtsam kõigest välja astuda. Võib-olla oli see õpetus meie mõlema jaoks, et teineteist rohkem toetada ja hoida.”

Margit teab, et ta ise ei suutnud alati enda ümber toimuvat rahulikult võtta, kuid teistele samas olukorras soovib küll külma pead. „Alles siis läksid asjad uuesti korda, kui ma kõik nii-öelda vabaks lasin – oma mõtted ja tunded.“ Oma katsumuse tumedaimal tunnil mõtles ta, et ei või iial andestada mehele, kes nende ühist last ei tahtnud. Kuid ometigi juhtus nii, et seesama mees armastab seda last rohkem kui midagi muud siin ilmas.

Lapsevihkaja ümbersünd

Kui mina jäin lapseootele kaks aastat tagasi, olin juba ette kindel, et see laps vist sünnib pigem mulle. Need uuringud käesoleva artikli alguses – need otsis tema mulle kolm aastat tagasi kätte, et kinnitada oma teooriat laste ruineerivast mõjust paarisuhtele. Ma isegi kirjutasin sellest nähtusest toona, saavutades korraliku vihakirjade laviini. Et kuidas võib mitte lapsi tahta puhtalt ettekäändel, et nad teevad elu ebamugavaks.

Tagantjärgi asja hinnates tuleb tunnistada, et tal oli õigus. Lapsed teevadki elu ebamugavaks, kui sa sellega ei arvesta. Mina sisenesin lapse-maailma silmad pärani lahti, ilma ootuste ja eriliste lootusteta. Seletasin talle pigem, mis minuga toimub, võttes appi populaarteaduslikud allikad. Arsti juures käisime võimalusel koos, poes sipukaid ostmas aga mitte kunagi. „Kui ta sünnitusel väljutusfaasini vastu peab, on hea,“ mõtlesin omaette.

Öeldakse, et sellises olukorras saab ainult üllatuda ja oh seda õndsat vanarahvast, nii läkski. Minu lapsevihkajast abikaasa kannatas välja nii minu rasedatujud kui ka kaks ööpäeva kestnud sünnituse. Hiljem ärkas keset ööd üles ja pani lapse mulle rinnale sööma (ja pärast tagasi). Tema pesi musta peput. Tema läks kell viis hommikul uinumise käes vaevleva põnniga välja jalutama. Tema vaaritas meile suppi, pelmeene, kartuleid ja pannkooke. Mul hakkas ühel hetkel isegi veidi piinlik, et mida mina siis tegin? Imetasin last ja magasin.

Meie enda suhe muutus sellest kõigest usaldavamaks ja toetavamaks. Me mõistsime teravalt, et see väike abitu tegelane vajab sirgumiseks mõlema vanema pingutusi. Et ühe poole kasvatustööst viilimine maksab kätte just sellele kõige pisemale. Seetõttu jagame me omi töid nii, et saame võrdselt lapsega tegeleda. Selle nimel toodud ohvritest on nüüd juba halb rääkida, sest oleme õppinud oma asju tegema pigem kiiremini ja tulemusrikkamalt.

Profülaktika

Nendesamade suhteuuringute läbiviijad, kes ennustavad laste sündides suhtele raskusi, on väja raalinud ka selle, kuidas neid raskusi vältida. Vastus on egoistlikult karm – mees ja naine peavad ka pärast last armastama teineteist sama palju kui varem. Armastus lapse vastu ei tohi hakata konkureerima suhtega.

Seda toetab ka meie perenõustaja. „Emaks ja Isaks olemine on üks tähtsamaid rolle elus, kuid ei tohiks unustada, et vanemlik suhe toetub paarisuhtele, mitte vastupidi,“ nendib Külliki Lillestik. “Selleks, et olla head lapsevanemad, vajame me toimivat paarisuhet. Loomulikult lapse esimesel eluaastal jääb paarisuhe paratamatult tagaplaanile, kuid see ei tohiks nii jääda.“

Edu võti on avatus. „Oluline on toetada nii vanematena teineteist, teha koos tegevusi, võtta aega, et rääkida kui sõbrad ja võtta aega, et rääkida ka probleemidest. Kindlasti ei saa seda kõike teha samaaegselt,“ lausub Lillestik.

Selle peale küsitakse kohe, et aga laps? Mida teha, kui lapsele ei ole erinevatel põhjustel leida hoidjat? Küllike soovitab rahuneda. „Kriisi sattunud peredel tõesti ei ole enam ressurssi leida väljapääsu, kuid julgustame siiski, uurige koos partneriga, kuidas saaksite ennast ise aidata,“ lausub ta. „Näiteks, kui ei ole raha hoidja jaoks, kas oleks võimalik teha koostööd lapse magama panemise osas ning nii saame ehk tunnikese õhtuks juurde, et olla kahekesi.“

Kui oled sattunud hätta, ei tasuks ära põlata ka professionaalide abi. Seda pakuvad raseduskriisi nõustamine, pereteraapia, PREP-paarisuhte koolitus ja Imago suhteteraapia.Või lihtsalt korralik vestlus teetassi või veinipokaali taga silmast-silma.
Sest vaid nii saab ülesande armastusest õnnest ja lastest panna lahenema. Ah et kuidas? Tehes taande: armastus võrdubki õnn. Nii saab mõlema: armastuse-õnne ning lapsed.