Erinev kultuuritaust paneb kaasade suhted proovile

autor Marina Lohk

Kui füüsiline külgetõmme, ühised huvid ja jutuainet pakkuvad teemad viivad sageli kokku ka kõige erinevama kultuuritaustaga inimesed, siis suhte arenedes ja kooseluni jõudes võivad lahknevad arusaamad põhjustada pingeid või ajada paari hoopis lahku. Loe siit edasi …

Pereterapeut Küllike Lillestik:

Kuidas reageerida näiteks siis, kui partneri arusaamad soorollidest erinevad sinu omadest nagu öö ja päev? Kui kooselus selgub, et mehe arvates on naise koht kodus, või siis vastupidi – et mees eeldab naiselt kõiges võrdset panust, panustamata seejuures kodus sama palju, mistõttu naise õlule langeb hoopiski suurem koorem?

Või kui kaaslase jaoks on norm vastassoost sõpradega suheldes väga flirtiv olla, samas kui sinu jaoks ületab see kõik piirid?

Kui inimesed armuvad, varjutab hormoonidemöll ja kõikehõlmav «liblikad kõhus»-tunne sageli terve mõistuse. Teine riik, võõras päritolu, keel ja kultuur ei tundu siis enamasti kuigi suurte takistustena, sest sel hetkel loeb eelkõige kõik see, mis sädet tekitab ja liidab.

Kooselus võivad illusioonid paraku kiirelt puruneda. Kodust ja ümbritsevast keskkonnast kaasa tulnud ootused, harjumused ja soorollid võivad ühtäkki valusalt põrkuda ning siis sõltub väga palju juba sellest, kui palju ollakse valmis partneri eripärasid mõistma, nendega arvestama ja kompromissile minema.

«Alguses ollakse väga palju teineteisega nõus, aga kui elud ühendatakse, tuleb hakata rääkima, mis roll kellelgi on, kes kui palju koju toob, mis kodutöid keegi teeb, kuidas käitutakse seltskonnas, kuidas võõrustatakse,» teadis rääkida paari- ja pereterapeut Küllike Lillestik.

Ta tõi näiteks ühe paari, kus tüli tekitasid üllataval moel just nimelt erinevad külaliste vastuvõtmise kombed. «Näiteks eesti peres, kui tulevad külalised, siis vanasti ju kaeti lokkav laud, aga tänapäeval tehakse mõned snäkid ja võib-olla pakutakse teed ja kooki. Aga mees oli sellisest kultuuriruumist, kus ei tule kõne allagi, et naine ei kokka,» rääkis Lillestik.

Täpsemalt eeldanud mees, et külaliste ootuses võtab tema abikaasa terve päeva töölt vabaks, et valmistuda, ning katab rikkaliku laua ja teeb endale soengu pähe. Vähem põhjalik lähenemine näis talle ebapiisava austusena oma külaliste suhtes.

Paariterapeudi sõnul saavad multikultuursete paaride puhul sageli komistuskiviks ka laiemad kodust kaasa tulnud ja seega harjumuspärased soorollid, mis ei pruugi kaaslasele sobivad tunduda.

Lillestik tõdes, et väga paljudes kultuurides on naistel ja meestel kindlad rollid, mis on ära jagatud, ent 1970–80ndatest on need rollid hakanud tasapisi muutuma. «Aga kuna me sünnime perekonda ja oleme kodeeritud olema lojaalsed meile kaasa antud mustritele ja traditsioonidele, siis tegelikult on meie noor põlvkond tohutu surve all,» märkis ta.

Nii võib juhtuda, et ühelt poolt aetakse taga võrdõiguslikkust – ja naistel ongi tänapäeval enamasti meestega samad õigused, oma töö ja sissetulek –, ent teiselt poolt tekib veelgi suurem ebavõrdsus, kui naiselt oodatakse korraga nii rahaliselt võrdset panust kui ka mehest suuremat pühendumist kodule ja perele.

Teistpidi võib abielu sellisest kultuuriruumist pärit mehega, kus naised on traditsiooniliselt alati olnud tööl mittekäivad kodu eest hoolitsejad, olla eesti naise jaoks samuti väga suur väljakutse. «Mul on olnud päris palju paare, kus naiste partnerid on lõunamaadest. Seal on mehed harjunud, et naised ongi kodused, keskendunud lastele ja perele, ja nende ülesanne on olla kodust väljas ja teenida raha.»

Kultuuriliste eripäradega tulevad Lillestiku sõnul kaasa ka standardid õigest ja valest. «Need on tavaliselt asjad, mida paar omavahel läbi ei räägi, aga kui üks eksib, siis see on väga rigiidne (jäik), milline on aktsepteeritav käitumine ja milline mitte,» rääkis terapeut.

Ta tõi näite, et mõne kultuuri puhul ei ole viisakas, kui naine mehe äripartneri või kolleegi ees oma arvamust avaldab – isegi siis, kui tema käest küsitakse. «Siis tuleb öelda, et jah, ma kuulsin, mis sa rääkisid – see on täpselt see, mida minagi mõtlen! Aga eesti naisel on oma arvamus, eriti kui tema poole pöördutakse!»

Seda kinnitas ka eestlanna Raili (nimi muudetud), kelle elukaaslane on pärit Hollandist. Naisel on enda sõnul komme vestluse käigus teise inimese lausetele sujuvalt sisse sõita, ent mehe jaoks on see äärmiselt ebaviisakas. «Imelik, et varem pole kunagi keegi mulle seda öelnud. Väga hea õppetund,» märkis ta.

Samas eeldab mees temalt tõsiste vestlusteemade puhul head argumenteerimisoskust. «Meie suhte alguses olid tavapärased pühapäevahommikused vestlused majanduse, poliitika, filosoofia teemadel. Olles juristi haridusega, arvasin end hästi väitlevat, ent tema kõrval jäi mul puudu süvitsi minemise oskusest ja teadmistest. Arvan, et meie koolisüsteem ei harjuta lapsi ja noori sellega, et on hetki, kus sul tuleb end hästi presenteerida, anda põhjalikke vastuseid ja osata end selgelt väljendada,» tõi naine näiteks.

Samuti oli Raili jaoks suhte alguses raske see, et ta eeldas mehelt allumist tema naiselikule vaba aja planeerimisele. «Kõik minu sõbrannad on suured organiseerijad ja nende mehed lähevad sellega kenasti kaasa. Minu elukaaslane aga ei lase omale ette kirjutada reegleid, päevakavasid ja plaane. Tema otsustab ise ja ei tee asju vaid naise äranägemise järgi,» rääkis ta.

Teisalt kohtlebki ta naisi kõiges kui endaga võrdseid. «Näiteks kui joome veini ja minu klaas on tühi, siis tema ei torma kallama, sest ma võin ju ise ka endale veini valada. Ma olen talle seletanud, et meil need asjad nii ei käi,» märkis Raili.

Lillestiku sõnul võib mõnele naisele tulla üllatusena seegi, et paljudes kultuurides ei ole naisel lubatud väljendada rahulolematust suhte üle. «Näiteks on lubatud rääkida, et lapsed ei saa omavahel läbi, et mis me teeme. Ja siis isa läheb ja õiendab nendega autoritaarselt. Aga et naine väljendaks iseenda vajadusi, iseenda rahulolematust ja soove… See on paljudes kultuurides tabuteema ja tekitab hästi palju probleeme.»

Probleeme võivad tekitada ka klassivahed. «Eestis ei ole väga suurt klassierinevust, aga kui näiteks abielluda Lõuna-Euroopa riiki väga rikkasse perekonda, siis nad eeldavad, et sa loobud oma karjäärist, oma tegevustest ja hakkadki niisama elama – kõik see, mida sa vajad, makstakse kinni,» tõi Lillestik näite.

TERAPEUT SOOVITAB

Kõige tähtsam on, et paar julgeks minna teraapiasse, kui neil tekivad raskused. Pereterapeut saab aidata hakata lahti rääkima kõiki kultuurilisi erinevusi – nii saab paar tagasi tunde kontaktist ja ühenduses olemisest. Tähtis on aidata partneritel julgeda seda välja rääkida ja ära defineerida, et need on erinevused. Sest kui me armume, siis sulandumine on nii suur, et tundub, teine inimene on nagu mina. Kui aga hormoonide mõju üle läheb, siis jõuab kohale, et tegelikult on väga palju erinevusi.

Kui erinevused on lahti räägitud, siis sellisel juhul, kui inimene on valmis võtma enda eest vastutust – ta ei pane vastutust enam teise inimese peale, et sina pead muutuma ja sina pead teistsuguseks saama –, siis on võimalik sellega elada.

Sest isegi samast kultuuriruumist partneriga, kui ta tuleb teisest peresüsteemist, tuleb väga palju kummalisi asju kaasa. See töö, mida paar hakkab tegema, ongi see, et nad hakkavad samm-sammult lahti rääkima, millised on need ootused, vajadused, uskumused; mida nad tunnevad, kui teine on teistsugune ja mis see üldse täpselt on.

Mõnikord ma aitan inimestel rääkida, mida nad vajavad, ja siis selgub, et vajadused seal all on hästi sarnased, aga see, kuidas me neid vajadusi oma kultuuriruumis rahuldada saame, on erinev. Kui paar saab sellest aru, et nad tegelikult tahavad ühte ja sama, siis nad saavad teha kokkuleppe, millisel viisil nad selle loovad.

Nii tekib rohkem loogikat ka selle koha pealt, et teine on erinev, kuigi meil samas võivad olla samad vajadused ja soovid. Lõpeb võimuvõitlus, kelle ego on õigem ja kellel on rohkem õigust oma arvamusele ja maailmatunnetusele. See nõuab väga suurt koostööd.