Ajakiri Anne

KUI RASEDUS PANEB PÕDEMA

Üldjuhul kulgeb rasedus rõõmsalt ja rahulikult. Naise jaoks loomulik olek, nagu öeldakse. Aga ometi võib selgi puhul juhtuda, et seisad silmitsi kriisiga. Ennetamaks musta auku kukkumist tasub õigel ajal nõustajalt abi otsida.

Tekst: TIINA LAANEM

Üks lühike lause või sõna suudab käivitada terve ahela. Kummaline küll, aga nii see mõnikord on. Kuuldu jääb pähe kinni ning hakkab seal justkui oma elu elama. Umbes üheksa kuud tagasi läks Kristi Laier (17) günekoloogi vastuvõtule, sest kahtlustas rasedust. Õigem oleks vist öelda, et ootaski südame põksudes teadet rasedusest, sest “päevad” ei andnud endast märku ja lapsesoov oli südames. Jah, tõepoolest, ta õpib alles keskkoolis ja võiks oma vanuse tõttu pigem plikaea lõbudele keskenduda, kuid tema ihkab hoopis pereelu. Elab endast kümmekond aastat vanema mehega, kes noore ema sõnul igati valmis nii lasteks kui kooseluks.

“Arst saatis mind ultrahelisse, kuid seal ei näidanud ekraan midagi,” meenutab Kristi. “Öeldi, et pole siin mingit rasedust, sest mitte kedagi ei ole näha. Arvan, et just selles hetkes peituvad minu hirmu juured.”

Pärast selguski, et viljastumine toimus tõenäoliselt hiljem ja aparaadid ei saanud seda veel näidata. Kuid hirm jäi. Ka hilisemate tavauuringute käigus ei peljanud Kristi niivõrd seda, et lapsel mõni tervisehäda küljes, kui teadet raseduse peetumisest. Just sõnumit, et pole siin kõhus enam kedagi ega midagi. Aga kui kuulis ja nägi väikest südant tuksumas, läks kartus mõneks ajaks üle. Paraku kiusasid noort ema kõhuvalud ja sellega kaasnevad emaka kokkutõmbed, mistõttu tuli kahel korral raseduse katkemise ning hiljem enneaegse sünnituse ohuga haiglas viibida. Kui ühel haiglakorral kimbutas palavik ja lapse südametöö kiirenes, haaras Kristit taas paanika. Kas lapsega on ikka kõik hästi? Kuigi arst kinnitas, et kõik on korras, ei suutnud tulevane ema seda juttu uskuda ja oli ikka ärevil. Nii soovitaski tohter tal raseduskriisi nõustajaga rääkida, et veidi maha rahuneda.

“Kogu aeg on tunne, et kui tita mul juba süles istuks, oskaks teda aidata ja saaks endast parima anda,” kirjeldab viimaseid nädalaid rase naine. “Aga nõustaja oskas mind veenda selleski, et suudan oma kõhubeebile kasvõi mõtte jõul toeks olla. Sain nõustamiselt kõvasti eneseusku juurde, seda oligi vaja. Sünnitust ma ei pelga, sinna läheks kasvõi kepseldes, peaasi, et see juba kätte jõuaks.”
Kriis ei pea tähendama alati seda, et kõige hullem seisab juba silme ees. Sageli tähendab see just raskusi toimetulekul. Rasedus ja lapse saamine muudavad iga naise elus väga paljut, mõnikord jooksevad mured musta pilvena pea kohal kokku. Ehk oleks just siis õige hetk nõustamisele pöörduda. Hiljuti avatud Raseduskriisi Keskuse juhataja Küllike Lillestik tutvustabki nimetatud teenust.

Kuigi ettevõtmise nimetus on raseduskriisi nõustamine, toetate naisi ka pärast sünnitust. Kas emarolliga kohanemine võib rasedusega võrreldes isegi pingelisemaks kujuneda?
Jah, sageli võib sünnitusele järgnev aeg isegi raskem olla. Pea kümme kuud kestva raseduse jooksul harjub naine järk-järgult muutustega, kuid pärast sünnitust tahaks, et kõik kohe tavapäraseks taastuks.

Et võiks vanad teksad jalga vedada ja harjumuspärase eluviisi juurde naasta?
Just. Sünnitusjärgne depressioon on üsna levinud, kuid paraku aladiagnoositud. Tegemist on üsna omapärase seisundiga selle poolest, et meeleolu alanemine võib tekkida päris järsku. Eelnevat stressi või pikaajalist tujutust ei pruugi üldse esineda. Mõjuteguriteks võib olla raske sünnituskogemus ja hirm lapse tervise pärast, kuid sageli tekivad raskused ka lihtsalt uue olukorraga kohanemisel. Seepärast on tähtis tegeleda kõigi üleskerkivate tunnetega, nii raseduse ajal, kui peale sünnitust, et masendusse langemist ennetada. Meeleolu kõikumist tuleb vähemal või suuremal määral ette pea kõigil rasedatel. Samuti võib juhtuda, et esimene rasedus ja sünnitusjärgne aeg kulgevad muretult, kuid teise rasedusega enam nii ei lähe.

Milles meeleolu kõikumine peamiselt avaldub?
Naine tunneb, et ei saa endaga enam hakkama. Kasvõi selles mõttes, et ei suuda samade inimestega suhelda, kellega varem lävis, ka vanemate ja abikaasaga võivad pinged tekkida. Paljusid vaevab hirm lapse tervise pärast. Kuigi tänapäeval kasutatakse rasedusaegseks diagnostikaks häid vahendeid, kaasneb tulemuste selgumisega paar-kolm nädalat ooteaega. Teadmatus võib suurt ärevust põhjustada.

Milliste muredega veel nõustamisele pöördutakse?
Hirmuga sünnituse ees. Sageli on kartus seotud raseduse ajal sünnitusvideote vaatamisega. Seda ei soovitaks teha. Kui on tõesti kange tahtmine videot vaadata, võiks eelistada neid, kus lapse ilmaletulekut pole otsevaates salvestatud. Naine hakkab paratamatult kogu seda valu, vaeva ja alakeha rebendeid iseendaga seostama. Tegelikkuses ei näe ju ükski naine ise oma sünnitust otsevaatest. Ka peresünitusel osalevatel meestel soovitame seista just naise pea poolel. Meie psüühikas seostub intiimne osa kehast ikkagi millegi muu, kui sünnitusega. Mõnel võib nähtud pilt hilisemat voodielu isegi häirima hakata. Samuti võib tekitada suurt stressi, kui naisel on kinnismõte kindlasti ise sünnitada ja näiteks tingimata vette. Aga võib juhtuda, et kõik vannid on hõivatud ja naist tabab seetõttu topelt-stress, mistõttu arstidel tuleb laps lõpuks keisrilõikega ilmale aidata. Ja naine tunneb end läbikukkununa.

Tänapäeval propageeritakse väga rinnaga toitmist, mõni annab lapsele tissi lausa mitu aastat. Need, kes tunnevad pika tissitamise suhtes vastumeelsust, võivad end suisa rongaemana tunda. Mida arvate?
Tõepoolest, kõigile ei sobi pikk ja pidev rinnaga toitmine. Tuleb ikkagi enda sisetunnet kuulata ja usaldada. Kui ei sobi, siis ei sobi. On tähtis, et ema tunneks end võimalikult hästi. Kui pidevast tissitamisest tekib hoopis stress, mõjub see lõpuks ka lapsele halvasti.

Kui sageli pöördutakse nõustamisele paarisuhtes ilmnevate probleemide pärast?
Tavaliselt ei tooda seda esimese asjana välja, kuid üsna tihti ilmneb, et rahulolu paarisuhtega langeb nii raseduse ajal kui ka sünnituse järgselt. Naise jaoks tekib kolmene suhe – mina, mees ja laps. Mees seda muutust nii ruttu ei tajugi. Pereks kasvamine läheb mõnikord üle kivide ja kändude. Mõju avaldab seegi, et suur hulk värsketest papades on ise ilma isata kasvanud. Neil puudub eeskuju.

Kui edukalt saadakse hakkama raseduse ajal toimuvate kehaliste muutustega?
Eks raseduse esimeses pooles ja viimastel kuudel ole kõige raskem. Jõudu jääb tavapärasest vähemaks, tahaks palju rohkem magada, ei suuda enam kaua ühe koha peal istuda või trenni teha. Kui lapse saab inimene, kes elas seni aktiivset elu ja pühendus karjäärile, siis ei raatsi ta oma tegutsemisest loobuda. See võib viia kriisini. Siiski ei soovitaks viimase lõpuni tööl käia, sest emal tuleb puhata ja jõudu koguda, kuna ees ootavad unevaesed ajad.

Seega tuleb aktiivsetel naistel enda suhtes tähelepanelik olla?
Seda kindlasti, sest kui rasedus kulgeb tegusal naisel üldjuhul rõõmsas ootuses, siis just koju jäämine võib masenduse kaasa tuua. Esimesed pool aastat tuleb emal oma lapsele pühendudes vaid anda ja anda, kogu rõõmu peab suures osas ise välja mõtlema, sest tagasiside hakkab titalt tulema alles 7-nda elukuu paiku. Kui stress kasvab üle pea, siis võikski teraapiasse pöörduda ja oma tundeid jagada. Ütleme emadele sedagi, et neis tunnetes, mil tahaks väsimusest ümberkukkumise äärel oma lapse peale vaid karjuda, pole midagi ebanormaalselt. Kui ollakse viimasel piiril, võibki minna teise tuppa ja ennast kasvõi tühjaks karjuda, et seejärel maha rahuneda.

Ka abordi ja lapse kaotusega kaasneb kriis. Kas needki juhud kuuluvad raseduskriisi nõustamise alla?
Jah, ikka. Leinamise oskust jääb sageli vajaka. Ka ümbritsevad ei oska alati suhtuda, pigem tõmbutakse eemale. Naisel on õigus leinata ka siis, kui lapse kaotus toimus niiöelda vabatahtlikult ehk abordina. Sel juhul tuli naisena väga raske otsus langetada, mis iganes põhjusel. Tal on õigus lein läbi elada, kasvõi ainuüksi selleks, et julgeda järgmine kord veel rasedaks jääda. Ka raseduse katkemise korral võivad tabada enesesüüditustused, mida oleks tuleviku huvides vajalik lahti harutada. Või katkeb abordi järgselt järgmine rasedus ja naine hakkab ennast süüdistama. Raseduskriisi nõustamisel pakume nii silmast-silma vestlusi kui grupiteraapiat. Mõnedele sobib pigem esimene, teistele viimane, sest seal ei peagi tingimata enda “lugu” rääkima, võib vaid sarnaste muredega seotud inimeste kaudu tuge saada.

“Märgake raseda ärevust ja kurbust!”

Naistearst Pille Soplepmann: “Meeleoluhäireid esineb rasedatel tõesti üsna palju. Nii hüperaktiivsust kui ülimat emotsionaalsust. Sageli kogeb seda kõige enam just mees kodus. Mõnikord, kui lapseootel paar tuleb vastuvõtule ja naine läheb juba uksest välja, hüppab mees tagasi kabinetti, et küsida: “Kuulge, kas mu naise pöörane käitumine on ikka normaalne?” Rahustame siis mehe maha ja kinnitame, et kõik see möödub. Samuti esineb teist äärmust, mil naine muutub kurvameelseks ja depressiivseks. Hirmud tekivad ka siis, kui peresuhtes valitseb kriis ja pole kindlust. Üks osa rasedatest pabistab väga tulevase lapse tervise pärast. Otsitakse kõiksugu infot ja lõpuks endalt sümptomeid. Inimeste teadlikus on kõvasti kasvanud, sest infot leidub palju rohkem. Ega selles polegi midagi halba, pigem ikka head, kuid mõnel juhul võivad kartused juba liigseks paisuda. Muidugi, püüame vastuvõtul hirme leevendada, kuid iga kohtumise aeg piirdub enamasti 20 minutiga. Kui ikkagi märkan, et hirmud pole enam kontroll alla, soovitan psühhoogi ja nõustamist. Tahaks ka raseda pereliikmetele südamale panna – kui ikkagi märkate, et asjad kisuvad vilutu, püüdke sellest lapseootel naisele teada anda. Inimene ise ei pruugi olukorda alati kõige selgemini näha. Sageli tunnistavad naised alles aasta hiljem, et elasid läbi sünnitusjärgse depressiooni. Samas pole ma täheldanud, et naiste hirm sünnituse ees oleks kasvanud. Korduvsünnitajad pelgavad ehk rohkem, sest mäletavad, mis ees ootab. Aga esmassünnitajad lähevad sellele täitsa vapralt vastu. Tõepoolest ei maksaks neil, kes sünnitust väga pelgavad, taolisi videosid vaadata. Igal juhul pakub naisele tuge see, kui rasedus kulgeb mehega ühises ootuses. Erakliinikus käib umbes 90% rasedatest vastuvõtul koos lapse isaga. Nii kujuneb sellest kohe algusest peale ühine ettevõtmine. Isad uurivad huviga ultraheli-pilte ja küsivad küsimusi.”

“Valu tuleb ära valutada.”

Psühholoog Pille Isat: “Raseduskriisis põrkuvad kaks ääretult vastuolulist protsessi – elu andmine ja sünd ning elu lõppemine ja surm. Kogu pere valmistub lapse sünniks, kuid äkki seistakse silmitsi hoopis kaotusega – katkenud raseduse, puudega lapse või imiku surmaga. Üks asi ei lõpe kohe ega lähe üle teiseks, pikka aega toimivad need üheaegselt, tekitades segadust ja valu. Üks põhjus, miks ei minda nõustaja juurde, ongi vastuoluliste tunnetega puntras olemine. Kardetakse, et juhtunust rääkimine võimendab raskeid tundeid veelgi, segadus läheb aina suuremaks, nii et seda on võimatu taluda. Tegelikult töötab inimese meel vastupidi: erapooletu nõustajaga rääkimine aitab tunnetel laheneda ja segadusel korrastuda. Nõustaja oskab anda ka asjalikku ja väga vajalikku infot. Teine põhjuste valdkond on seotud tunnete ärapakkimisega. Tundub, et inimene on kriisist üle saanud, ta toimetab ega taha sel teemal enam vestelda. Juhtunut nagu polekski olnud. Nõustaja juurde minek sunnib aga tõega silmitsi seisma. Samas ei saa leinaprotsess inimese meelt tervendma hakata enne, kui kaotust pole endale tõena tunnistatud. Kolmas põhjus, miks nõustajat välditakse on veendumus, et tema ei saa juhtunut olematuks muuta ja valu ära võtta. See on iseeenesest õige, sest ega aega ei saa tagasi keerata. Aga valu tuleb lihtsalt ära valutada ja lein ära leinata. Siis saab tekkida ruumi ka uuele elule.”

Ideaalne vanus esimeseks lapseks
Tartu Ülikooli Naistekliiniku poolt läbiviidud uuringu “Eesti naiste tervis” järgi pidas ideaalseks naise vanuseks esimese lapse saamisel 20-21 eluaastat 17,5% vastanutest, 22-23 eluaastat 26% vastanutest, 24-25 eluaastat 39,7%, 26 eluaastat ja vanem 13% vastanutest.