Allikas: Terviseleht

Ole­ma­tuks te­ge­mi­se va­lu

Ra­se­dus on igal ju­hul, ka kõi­ge po­si­tiiv­se­mas kon­teks­tis, mõ­nes mõt­tes kriis. Nai­se­le nii fü­sio­loo­gi­li­selt, psüü­hi­li­selt kui ka sot­siaal­selt vä­ga eri­li­ne olu­kord. Mood­sa ni­me­ga ra­se­dus­krii­si nõus­ta­mi­ne on ra­se­du­se pla­nee­ri­mi­se, ra­se­du­se ja sün­ni­tu­se järg­sel pe­rioo­dil nai­se­le ja te­ma lä­he­das­te­le psüh­ho­loo­gi­li­se toe­tu­se ning as­ja­tead­li­ku tea­be pak­ku­mi­ne. Ter­vi­se­le­hel oli to­re või­ma­lus ju­tel­da siht­asu­tu­se Väär­tus­ta­des Elu ju­ha­tu­se esi­nai­se Kaia Kapstaga ja ra­se­dus­krii­si nõus­ta­ja Küll­ike Lillestikuga, kes se­le­ta­sid, mi­da ku­ju­tab en­dast ra­se­dus­krii­si nõus­ta­mi­ne tä­na­sel päe­val ja ku­hu tu­leks lii­ku­da.

Mis on ra­se­dus­kriis ja mis on sel­le nõus­ta­mi­ne?
Ees­tis po­le siia­ni ra­se­dus­krii­si kes­ku­seid, mis mu­jal maa­il­mas eri­ne­va­te ni­me­tus­te all am­mu ole­mas. Ek­sis­tee­ri­vad küll nais­te­nõu­and­lad, kuid meie ta­ha­me juur­de tuua roh­kem psüh­ho­loo­gi­list nõus­ta­mist. Abort näi­teks te­ki­tab tõ­si­se psüh­ho­loo­gi­li­se krii­si. Nai­ne on sel­lel ajal emot­sio­naal­ses tor­mis. Ta üri­tab ehi­ta­da bar­jää­re, et need tun­ded po­leks nii va­lu­sad. Üht­aegu tu­leb mõel­da oma­ene­se ek­sis­tent­si­le, paa­ri­suh­te­le ja kind­las­ti ka ma­te­riaal­se­te­le as­ja­de­le.

Ra­se­du­se­ga ko­ha­ne­mi­ne on tä­na­päe­val kül­lalt­ki va­lu­li­ne prot­sess. Meil on teh­tud uuri­mu­si, mis üt­le­vad, et ra­hul­olu paa­ri­suh­te­ga lan­geb ka soo­vi­tud ra­se­du­se ja sün­ni­tu­se­ga jär­sult. Ilm­selt sel­le­pä­rast, et tä­na­päe­va ku­vand sek­si­kast nai­sest ja sel­lest, mi­da paa­ri­su­he peab si­sal­da­ma, on kau­gel sel­lest, mi­da ra­se­dus loo­mu­li­kult kaa­sa toob. Kaal muu­tub, toi­mu­vad hor­mo­naal­sed muu­tu­sed, ke­ha muu­tub pa­ra­ta­ma­tult ko­he­va­maks, et ti­tal oleks soe ja tur­va­li­ne ol­la – see kõik ei ma­hu ilu ideaa­li­des­se. Ka on tä­na­päe­va ra­se­da ku­vand vä­ga po­si­tiiv­ne ja rei­bas. Te­ge­lik­kus ei pruu­gi ala­ti ol­la nii roo­si­li­ne ja siis ei mõis­te­ta, miks ra­se nai­ne ko­gu aeg ma­gab või miks kõik on ko­dus te­ge­ma­ta. 
On ju­hu­seid, kus nai­ne ei suu­da ise oma ra­se­dust akt­sep­tee­ri­da. Ar­va­tak­se, et ka tei­sed ei suu­da te­da mõis­ta. Kui aita­me tal as­ja­dest ava­tult mõel­da ja rää­ki­da, siis sel­gub ena­mas­ti, et toe­tav su­he­te­võr­gus­tik on täit­sa ole­mas.
Nai­ne võib tun­da n-ö neit­si­põl­ve­kao­tu­se lei­na ka siis, kui kõik on häs­ti. Ta jääb il­ma tea­tud rol­li­dest, eel­ne­vast elust. Ja siis on pro­fes­sio­naal­ne tu­gi vä­ga abiks.

Miks lein, kui laps on soo­vi­tud?
Mõ­nel het­kel ra­se­du­se ajal või sün­ni­tu­se jä­rel esi­neb kum­ma­list kur­va­meel­sust. Võib pa­ral­lee­le tõm­ma­ta näi­teks pul­ma­de­ga. See on ri­tuaal, kus aida­tak­se eel­mi­se elu lõ­pu­ga seo­tud lei­na lä­bi ela­da ja alus­ta­da uue elu­ga. Kui laps käes, võib tek­ki­da ta­va­suh­tu­mi­se jaoks aru­saa­ma­tu reakt­sioon – lap­se­pel­gus. See ei ole min­gi imelik vääraklus. Ema va­jab abi ja ena­mas­ti mõ­ne nä­da­la­ga saab sel­le olu­kor­ra­ga hak­ka­ma. Os­kus­li­ku nõus­ta­mi­se kor­ral olu­li­selt kii­re­mi­ni ja hõlp­sa­malt. Uue ini­me­se ko­ge­mi­ne on va­pus­tav. Pa­ra­ku võib juh­tu­da, et see va­pus­tus po­le pluss­mär­gi­ga. Tä­na­päe­val ei peaks pel­ga­ma pä­de­va nõus­ta­mi­se poo­le pöör­du­mist. Mõis­ta­gi – vä­gi­si head te­ha ei saa, sa­mas iga­su­gu­ne tu­gi peab ole­ma kõi­ki­de­le kät­te­saa­dav.

Miks soo­vi­ma­tud ra­se­du­sed juh­tu­vad?
Ül­la­ta­valt pal­ju ka­su­ta­tak­se nn ka­lend­ri­mee­to­dit, kat­kes­ta­tud su­gu­ühet – need on vä­ga eba­kind­lad mee­to­did ra­se­du­se väl­ti­mi­seks.
 On nai­si, kes üt­le­vad, et nen­de las­te arv on liht­salt täis. Või ei os­ka oma va­nu­ses enam ra­ses­tu­mist ooda­ta. Mõ­ni usub siia­ni, et ime­ta­mi­se ajal ei ra­ses­tu­ta. Mõ­ni kar­dab pil­le.

Osa nai­si ot­sus­ta­vad pe­re­pla­nee­ri­mi­sel tead­li­kult abor­di poolt, ar­va­tes, et sel­li­ne viis on ter­vis­li­kum. Et kui sea­du­ses on lu­ba­tud, siis ilm­selt po­le ik­ka te­ge­mist elu­sa lap­se­ga. Ei tead­vus­ta­ta en­da­le, kui­das see võib mõ­ju­ta­da suh­teid näi­teks ole­mas­ole­va­te las­te­ga. Kah­juks ei tead­vus­ta­ta meil uue il­ma­ko­da­ni­ku sün­di ter­vik­li­kult. Kui­das suh­tub lap­se sün­di/sün­di­ma­ta jää­mi­ses­se pe­re­kond?
 Ra­se­dus­nõus­ta­mi­ne on kind­las­ti näh­tus, mi­da va­ja­tak­se. Laialt rek­laa­mi­tak­se bee­bi­too­teid, aga see, et ini­me­se elu al­gus sõl­tub te­ma lä­he­das­te mõ­nu­sast ole­mi­sest, on se­ni jää­nud kah­juks pii­sa­va tä­he­le­pa­nu­ta.

Kui pal­ju on meil kor­duv­abor­te?
Kor­duv­abort ter­mi­ni­na on ül­di­selt ka­su­ta­tav, aga eba­õige. Iga abort on näh­tus oma­et­te ja ainu­kord­ne. Mi­tu kor­da abor­ti tei­nud nai­si on meil pal­ju. Ka neid, kes viien­dat kor­da sa­ma­le ope­rat­sioo­ni­le soo­vi­vad tul­la. Väär on ar­va­mus, et slaa­vi pä­rit­olu nai­sed tee­vad roh­kem abor­te kui eest­la­sed. Abor­di põh­jus on ena­mas­ti hirm. Hirm toi­me­tu­le­ku pä­rast. Aga sa­mas on hu­vi­tav see, et 2/3 esi­me­se abor­di tei­nu­test aas­ta jook­sul sün­ni­ta­vad. Nad on mõist­nud, et elu­too­mi­ne on suu­rim rõõm. Ja üle saa­nud see­lä­bi oma vä­ga pal­ju­dest hir­mu­dest. Nen­dest mu­re­dest kii­re­maks üles­aami­seks on­gi meie nõus­ta­mi­ne.