“Enne olin normaalne inimene ja sain kõik tehtud, nüüd tunnen pidevalt hirmu iseenda, lapse ja pere pärast – mis minuga toimub?” ei ole sugugi harv küsimus, mida Tallinna Raseduskriisikeskuse juhataja Küllike Lillestik naistelt kuuleb.

Lillestiku sõnul on see küsimus seotud vastutusega uue elu ees – enne, kui polnud lapsi, polnud vaja vastutada, kellegi teise eest kui iseenda. Kui laps on aga sündinud, on reaalne nabanöör läbi lõigatud, kuid jääb hingeline. “See on nähtamatu side, mis seob meid lastega vaatamata sellele, kas nad on 2, 20 või 60 aastased. See side jätab lapsed alati meie lasteks,” selgitab Lillestik.
Ja sellest sidemest piisabki, et tekiks soov mitte riskida, oma elu enam mitte ohtu seada.

Lillestik toob näiteks naise, kes on jätnud talvel musta jää ohuga Tallinnas Tartusse sõitmata, sest teab, et sellega võib juhtuda palju õnnetusi.
Lisaks on naised ju loodudki nii, et nad on tundlikumad. Eriti raseduse ajal, mil hormonaalne süsteem annab naistele justkui seitsmenda meele ja kõrgendatud tundlikkuse. “Mõneti on see seletatav ka sellega, et naine ei magaks maha, kui ta lapsega peaks midagi juhtuma,” räägib Lillestik.
Ta on arutanud peredega, et kas ainult naised tunnevad hirmu? Sest isad ju jätkavad oma riskitegevusi sageli.

“Tegelikult tunnevad ka mehed kõike seda sama. Kuna sellised hirmud tekitavad neis aga ohtralt segaseid tundeid, siis mõnikord mehelikult lähenedes otsustatakse, et lihtsam on tundeid mitte tunda ja jätkatakse riskimist edasi,” nendib nõustaja.
Ehk siis – kõik seesugused hirmud on normaalsed ja veidi pabistada ongi Lillestiku sõnul adekvaatne. Ja seda tuleb endale ka öelda.

Kui hirm hakkab aga elu segama, tekitab unetust või paanikat kuni selleni välja, et tekib hirm oma last ise kahjustada, siis peaks otsima abi. Lillestiku sõnul on abi sellest, kui oma hirmust rääkida, seda teadvustada ja püüda hirmule otsa vaadata ning mõnikord ka seletust leida.
Näiteks toob ta kahekuuse beebi ema, kes oli paanikas, et laps sureb kohe ära. “Temaga rääkima hakates selgus, et tegelikkuses on tema ümbrus tohutult ebakindel ja hirmud tulenesid sellest: mehel on reisiv töö, üks vanematest suri ja teine haigestus raseduse ajal. Naine muretses kõige selle pärast,” selgitab nõustaja.