Autor: Dagmar Lamp
Allikas: Pere ja Kodu

Sünnitusjärgse depressiooni pime pilv

Beebi saabumine perre on rõõmusündmus, mis lööb küll elu mõneks ajaks sassi, kuid kõik lapsevanemad teavad, et sulle kingitud esimene naeratus on midagi, mille nimel võib kõik need unetud ööd ja oksesed riided välja kannatada. Mõnikord aga muutub emas midagi täielikult ning elu tundub lõputu õudusunenäona, millest ei näi väljapääsu olevat. Tere tulemast sünnitusjärgse depressiooni pimedasse pilve.

Statistika näitab, et umbes 80 protsenti äsjasünnitanud naistest puutub kokku nähtusega mammamasendus (baby blues), mis võib kesta paarist päevast kuuni. Naine on tujutu, isutu, unetu, nutab palju, on ülitundlik ja närviline. Enamasti möödub sünnitusjärgne meeleoluhäire ja jääb mällu vaid segase eluperioodina. 10-20 protsenti kõigist värsketest emadest aga leiavad end ka pool aastat või lausa mitu aastat hiljem ikka selles halvas unenäos. See on sünnitusjärgne depressioon (SJD).

Erinevalt mammamasendusest on tegu märksa tõsisema haigusega, millega käivad kaasas düsfooria (tõsine pahurus ja rahulolematus), emotsionaalne labiilsus, unetus, segadus, ärevus, süütunne ja isegi suitsidaalsed mõtted. See konditsioon, mis harilikult tabab naisi esimese kolme kuu jooksul pärast sünnitust ning mõjutab tugevalt lisaks emadele ka beebisid ning lähedasi. Ja nagu sellest veel vähe oleks – SJD läbi elanud naised põevad järgmise viie aasta jooksul kaks korda tõenäolisemalt uusi depressiooniepisoode.

Mida see kõik beebide jaoks tähendab? Uuringud on kinnitanud, et emade depressioon mõjutab lapsi eriti valusalt: ema-tita lähedussuhe saab kannatada, lapse emotsionaalne areng võib pidurduda, ilmnevad probleemid sotsialiseerumisel, mõjutada saavad kognitiivne ja kõne areng jne.

Miks siis mõned emad lendlevad läbi raseduse ja elu beebiga, samas kui teised langevad musta auku, kust väljapääsu ei näigi olevat? SJD tekkepõhjused on senini ebaselged, kuigi rühmade kaupa teadlasi on murega tegelenud ja seda uurinud. Enamasti peetakse põhjuseks erinevaid psühhosotsiaalseid tegureid, näiteks vähene toetus ümbritsevatelt, stressirikkad elusündmused, mured lapsehoiu osas, madal enesehinnang ja probleemid partneriga. Eluraskuste ilmnemine niigi stressirikkal eluperioodil, mida rasedus ja sünnitus kahtlemata on, tekitabki “täiusliku tormi” olukorra.

Aina enam uurijaid on aga veendunud, et naise suhe tema elukaaslasega on võtmetegur ning mida rohkem me mõistame partneri rolli sünnitusjärgsel ajal, seda paremini suudame me sünnitusjärgse depressiooni tekkimist ennetada.

Rabele, mis sa rabeled…

“Ühel päeval kukkus põrand täitsa alt ära ja ma tundsin, et ei suuda enam niimoodi hulpida ja et aeg on uppuda. Rahulikult, vaikselt vajuda, enam mitte eksisteerida…” kirjeldab Tiina musta keerist, mis ta kaks aastat pärast tema teise lapse sündi kätte sai. Liina on ema, kellel on kaks imetabast poega (3- ja 7-aastased), ning ta on sünnitusjärgse depressiooni ellujääja. Justnimelt ellujääja, sest SJD on võitlus elu peale.

Tiinal on ennegi olnud muresid masenduse ja depressiooniga. 20ndates läbis ta antidepressandikuuri. “Pärast seda oli rahu majas – ehk peas – üle kümne aasta,” räägib naine. Tema esimene laps sündis suvel, sünnitus läks vaevata, ämmaemandad olid väga hoolivad ja abivalmid. Depressioon jäi tulemata.

Tema teine laps sündis talvel, ämmemandad olid külmad ning sünnitajale eriti tähelepanu ei pööranud. Lisaks keeras poiss end sünnituse ajal tagurpidi ning ei tahtnud kuidagi päevavalguse kätte jõuda. “Kokkuvõttes oli sünnitus täielik trauma,” nendib Liina aastaid hiljem ning lisab, et puudus ka sünnitusjärgne hoolitsus.

Depressiooniajalooga Tiina on väga hästi kursis, millised tunded ja mõtted on normaalsed, millised mitte. “Rabelesin seekord ilma abita, kuni laps oli umbes 2aastane. Käisin jooksmas, toitusin väga tervislikult…” Kodused vahendid aga ei aidanud ning ühel hetkel vajus Tiina vee alla vajumas ning ei leidnud endas jõuraasugi, et uuesti pinnale rabeleda.

Bussiõnnetus, mis hiilis ligi märkamatult

“Olen teistelt emadelt kuulnud, et sünnitusjärgne depressioon võib sind tabada nagu täiel kiirusel kihutav buss. Sa nutad päevad läbi, loobid asju või tõmbud täielikult endasse ning eemaldud oma beebist. Minu kogemus oli aga vastupidine – vahel juhtub, et sind ei taba kihutav buss, vaid depressioon hiilib sulle märkamatult ligi,” meenutab Tiina. Pealtnäha oli pikka aega kõik korras. Ta oli beebiga lähedane, hoolitses oma perekonna eest… aga pea oli justkui mustades pilvedes. Baby blues, ütles ta endale. Kuid see pilv aina tihenes ja tihenes, kuni ühel hetkel avastas naine, et temast on saanud kergesti ärrituv, rampväsinud, närviline ja pidevalt hirmul inimene. Ta oli muutunud iseendale täielikuks võõraks.

Tiina otsustas, et see pole keegi, kes ta tahaks elu lõpuni olla. Ta tahtis olla uuesti tema ise. Läks arsti juurde ning niipea kui ütles esimesed sõnad, vallandus pisarate tulvavesi. “Arst kuulas kenasti kogu loo ära – kui jama oli sünnitus, kuidas ma ei talu lapse sünnipäevi, sest siis tuleb kõik jälle meelde – ning teatas: sünnitusjärgne depressioon. Kirjutas rohud ning määras aja psühholoogi juurde.” Teraapias Tiina käis küll vaid mõned korrad, sest rohud hakkasid kohe tööle ning kuna muid probleeme polnud, hakkas pilv lõpus hajuma.

Depressioon on haigus, järelikult ravitav

Kokku võttis Tiina antidepressante kaks aastat. Tegi pärast esimest aastat katse loobuda, kuid ärevushood tulid kiirelt tagasi. Aasta pärast läks uuesti AD-delt maha ning sellest ajast saadik pole enam SJD varju nende majas näha olnud. “Ma muidugi söön kohutavalt tervislikult, jooksen palju ja teen muud trenni. See kõik on minu jaoks ülioluline, et ma end hästi tunneks. Füüsiline heaolu ja vaimse heaolu vahel on minu jaoks võrdusmärk,” räägib naine.

Oma kogemusest rääkides jagub Tiinal lähedastele vaid kiidusõnu. “Mees on mul kogu selle jama ajal fantastiline olnud ning üldiselt pole keegi mulle ühtegi etteheidet teinud, et miks ma näiteks rohte võtan,” ütleb naine. “Ma ise olen üsna kindlal arvamusel, et depressioon on lihtsalt haigus nagu näiteks suhkruhaigus – kehas on mingi keemiline tasakaal paigast, mingi protsess katki, ning see tuleb lihtsalt rohtude ja/või psühholoogide abiga ära parandada. Häbeneda pole mingit mõtet, sest haigus pole kellegi “süü” ega näita, et sa oled nõrk inimene,” julgustab Tiina, kes jälgib oma vaimset tervist iga päev ning on häda korral valmis härjal sarvist haarama.

Nõukogude naiste järglased pressivad iga hinna eest ise

Tallinna Raseduskriisikeskuse juhataja Küllike Lillestik sõnab, et sünnitusjärgne depressioon on laiem probleem kui diagnoositakse. “Miks näevad perearstid sünnitusjärgset depressiooni nii vähe? Üheks probleemiks on kindlasti see, et emade mured pannakse äsjasünnitanud naiste hormonaalsuse ja tujukuse arvele,” kinnitab Lillestik.

“Teine oluline faktor on, et me oleme tugevate naiste järglased! Põlvkondade viisi on meie esiemad pidanud üksinda hakkama saama,” selgitab kriisinõustaja. “Mehed on olnud sõjas, mehed on olnud põllul, mehed on olnud kolhoosis – see on põlvkondade kolleektiivene trauma.” Ning nii pole see olnud mitte vaid viimasel sajandil, eesti naine on olnud üksi laste, loomade ja majapidamisega viimased pooltuhat aastat! “Me oleme ise harjunud hakkama saama, me oleme harjunud, et pole vaja mehi, pole vaja kaevelda, on vaja lapsed üles kasvatada loomad sööta, maa harida.”

Pole ime, et sellise geenidesse kodeeritud iseseisvusinstinkti toel leiavad paljud naised, et abi paluda on väga keeruline. Siinkohal tulebki mängu naist ümbritsevate lähedaste ringi, eelkõige elukaaslane. “Naist tuleb kuulata,” paneb Küllike Lillestik südamele. “Naised ei vaja selles seisundis lahendusi. Me vajame, et meid kuulatakse ja et meid usutakse. Meie peredes kipub olema nii, et mehed hakkavad kuulamise asemel kohe lahendusi pakkuma. Üldiselt oleme me naistena aga nii targad, et kui me saame natuke kaagatada – nagu Setomaal öeldakse – leiame me ise lahenduse!”

Võti peituks ennetuses

Teine suur probleem on tõsiasi, et naised ootavad liiga kaua, enne kui nad lõpuks rääkima hakkavad. “Siis aga naine räägib, olles ise pingeseisundis ning ärev, mehel käivitab see automaatselt evolutsiooni käigus kaasa antud mehhanismi, mis ütleb talle, et ta pere on ohus, olukord tuleb lahendada!” Ning see teeb olukorra sageli veelgi hullemaks.

Kuna SJD tabab sageli naisi, kes hädas ka oma partnerlussuhtega: mees pole piisavalt toeks või on ootused isarollile reaalsusest totaalselt erinevad. “Väga aitaks, kui juba koolides õpetataks lastele, misasi üldse on paarisuhe, kuidas lahendada konflikte, kuidas suhet luua ja tervena hoida. Kui see oleks Eestis olemas, oleks väga palju võimalik ära hoida sünnitusjärgset problemaatikat, sealhulgas ka sünnitusjärgset depressiooni,” selgitab Lillestik, et korraliku ennetustöö kasu oleks määratu. “Nii elaksid pered palju paremini üle selle raske eluetapi. Kõige suurem lahutuste protsent on just nende paaride hulgas, kelle lapsed on 2-4aastased. See on tagajärg sellele, kui raseduse käigus on kohanemine liiga keeruline olnud. Lahutuste arv on õõvastavalt suur!”

Seetõttu sai omal ajal loodud ka raseduskriisi keskus, mis ei tegele ainult kriiside lahendamisega, vaid ka preventsiooniga. Üheks ennetuse vormiks on näiteks PREP-paarisuhtekoolitust paaridele, kel on kõik hästi, kuid läbi teadlikkuse tõstmise aitab ära hoida terve pere vaimse tervise langust tulevikus, kui stressirikas aeg käes.

August välja jõudmise tee

Paraku jõutakse abi otsima vahel liiga hilja. Raseduskriisi keskusesse ja raseduskriisi nõustamisele on oodatud oma muredega kuni pooleaastaste laste emad, mis Lillestiku sõnul ei ole just kõige parem süsteem – tema kogemuse kohaselt otsivad emad abi kas lapse 3.-4. elukuul või siis alles 8.-9. elukuul. Seega peaks olema rohkem asutusi, mis naisi ja peresid sellises olukorras aitaks ning raseduskriisi nõustajad julgustavad pöörduma neile nõustamisele ka siis kui laps on vanem kui 6 kuud, koos leitakse tugisüsteem.

Kas ehk on sünnitusjärgne depressioon siiski midagi, mis ise üle läheb? Ootad piisavalt, surud hambad risti – ükskord paistab päike jälle? “Muidugi on võimalik sellest jagu saada,” sõnab raseduskriisi nõustaja. “Aga mis hinnaga? Mis juhtub, kui terve lapse esimese eluaasta on ema halvasti toimetulev, närviline, vihane, konfliktne? Laps kasvab suuremaks, ema pöördub samm-sammult tagasi endise elu juurde, saab sõbrannadega välja, trenni, tööle… Aga üks tagajärgedest on kindlasti see, et kannatada on saanud ema-lapse lähedussuhe. Laps on ülitundlik, kardab, jonnib, nutab. Mis tagajärjed on sellel paarisuhtele? Sõbrasuhetele?” Lillestiku küsimused on pigem retoorilised.

Kui aga naine kriisikeskusesse jõuab, on probleemide harutamise esimeseks sammuks nõustamine. “Me aitame inimesel jõuda arusaamiseni, mis temaga toimub, millised tema tunnetest on normaalsed, millised mitte,” kirjeldab Lillestik. Paljudel juhtudel astub uksest sisse õnnetu ema ja teatab, et ta on nii üksi, tal pole mitte kedagi! Kui koos nõustajaga aga asja samm-sammult vaatlema asuda, tuleb tihtipeale välja, et inimesi värske ema ümber on küll, aga neile toetuda enam ei julge või ei jaksa. “Me aitame inimesel üles leida ressursid, mida ta vajab ning mis tal on olemas, et olukorrast välja tulla.”

Edasi on järgmiseks etapiks juba teraapia – juhul, kui see on vajalik, aidatakse leida terapeut või psühholoog. Kui on tegu aga juba väljakujunenud sünnitusjärgse depressiooniga, aitavad raseduskriisikeskuse nõustajad leida tee psühhiaatri juurde. “On olukordi, kus naised vajavad sekkumist ravimite näol või suisa haiglaravi. Kui minu juurde tuleb naine, kelle tita on üle- või alakaaluline, kes ei maga või on viril, siis olen ma peaaegu 99,9% kindel, et ema on hädas või on väljakujunenud meeleoluhäired või on algamas depressioon,” ütleb Küllike Lillestik.

Antidepressandid pole kindlasti midagi, mida karta, kuid sageli ei olegi need üldse vajalikud. “Enne seda on võimalus aidata end looduslike vahenditega, erinevate teraapiavormidega. Meil on olemas MTÜd ja vabaühendused, kelle eesmärk on just naisi sellises olukorras aidata, kes aitavad emadel taas igapäevaellu pöörduda. Depressioonis inimene tõmbub iseendasse ja maailm tundub hirmuäratav koht, kuhu tagasi pöörduda,” annab Lillestik nõu.

Vajad abi? Räägi kellegagi!

“Me oleme väga eelarvamuste küüsis,” nendib kriisinõustaja ja julgustab naisi oma meestesse rohkem uskuma. Kui paarisuhe vajab tööd, naisel on raske ja isekeskis enam hakkama ei saa, siis tasub julgelt paariteraapia poole pöörduda. “Tänapäeva ühiskonnas pole mehed hommikust õhtuni sõjas või kolhoosis. Meie mehed on vaimselt intelligentsed inimesed, kes tahavad ise olla paremad mehed ja isad,” on Küllike Lillestik veendunud, et mehed tulevad hea meelega teraapiasse kaasa ja vastupidine stereotüüp on iganenud.

Mõnikord aduvad lähedased enne, kui naine seda tunnistab, et midagi on viltu. “Mehed, kui te näete et naisel on raske, siis võtke ise toru ja helistage, küsige nõu!” julgustab raseduskriisinõustaja.

Liina Bumckinghamil on sarnases olukorras olevatele naistele kolm lihtsat soovitust. “Esiteks – räägi sellest arstile/mehele/sõbrannale/emale – ükskõik kellele, kes kuulab ja mõistab. Kui ma olin lõpuks oma mure ära rääkinud, hakkas mul sada korda kergem. Me tahame kõik olla tugevad, aga teinekord tähendab tugevus seda, et peab kõva häälega välja ütlema: ma pole tugev, ma vajan abi.”

Teiseks kinnitab kahe lapse ema, et medikamente ei maksa karta. “Rohtude võtmine ei tähenda, et sa oled hull, nõrk või saamatu. Kui pea valutab, võtad ju ka rohtu ja ei kannata niisama,” naeratab Liina julgustavalt.

“Ja kolmandaks: hoolitse enda tervise eest! Proovi liikuda nii palju kui võimalik, söö vitamiinirikast värsket toitu ja tee valik olla tervislik iga päev. Ka siis, kui tahaks vaid teki all olla ja šokolaadi süüa,” paneb depressiooni seljatanud Liina kaaskannatajatele südamele.