Allikas: Maaleht
Autor: Alo Lõhmus

Vaid kolmandik eesti soost lapsi sünnib abielust

Abiellumiste arv suureneb, kuid samal ajal kasvab ka lahutuste arv, selgub statistikaameti värskest aastaraamatust. Eesti soost lastest sünnib ainult 33% ametlikust abielust.

2011. aastal sõlmiti Eestis 5499 abielu ehk 9% rohkem kui aasta varem, kirjutab statistikaamet oma aastaraamatus. “Seega hiljutine suur mõõn abiellumises on möödas,” tõdeb teos. “Siiski jääb mullune näitaja veel kaugele abiellumise tippaastatest 2006 ja 2007, kui sõlmiti vastavalt 6954 ja 7022 abielu.”

Keskmine mees on abielludes 30,8 ja naine 28,2 aastat vana. Üle veerandi (27%) mullu abiellunuist on juba varemgi abielus olnud, näiteks Soomes on korduvabiellujate osakaal kõigest 23-24%. Ligikaudu 30% abiellunutest olid juba soetanud ühiseid lapsi. “Alates 1994. aastast on naise keskmine vanus esimese abielu sõlmimisel olnud kõrgem kui ema keskmine vanus esimese lapse sünnil, sest paljud naised sünnitavad enne lapse ka alles seejärel abielluvad,” nendib aastaraamat. “2011. aastal oli kahe näitaja vahe 1,8 aastat.”

Silmapaistva tendentsina suureneb abielude registreerimine vaimulike poolt. Näiteks Tartu linnas ja maakonnas pole abiellumise üldarv viimastel aastatel muutunud, kuid vaimulike poolt registreeritud abielude arv on kasvanud 136-lt 159-le. “Ja paistab, et see arv suureneb veelgi,” lausus Tartu maavalitsuse rahvastikuregistri peaspetsialist Tiiu Eintalu.

Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja Kristjan Luhamets kinnitas, et tõesti soovivad inimesed üha rohkem end lisaks kiriklikule laulatamisele ka kirikus ametlikult registreerida. “Laulatatud on kirikus ju alati ning nüüd on noored inimesed avastanud võimaluse, et perekonnaseisudokumendile saab allkirja panna laulatustalituse käigus. Enam ei ole kahte abiellumise hetke ja tseremooniat, vaid kõik on koos,” ütles Luhamets. “See ei ole tulnud üleöö, aga tasapisi on kiriklike talituste arv – ka ristimiste ja leeritamiste arv – suurenenud küll.”

Enamik lapsi on vallaslapsed

Abielust sündinud laste osatähtsus sündinute hulgas vähenes 2011. aastal 40,3%-ni, eestlaste hulgas aga koguni 33,6%-ni (võrdluseks: 1990. aastal sündis abielust ligikaudu 70% lapsi). Esimestest lastest sündis abielus emadele vaid 30%, teisena sündinud lastest 44% ja kolmandana sündinud lastest 53%.

Paraku kasvas mullu ka lahutuste arv: neid oli 3099 ehk 4% rohkem kui aasta varem. Kõige rohkem (29%) lahutati kuni nelja aasta pikkuseid abielusid, järgnesid vähemalt 20 aastat kestnud abielud (26%) ning 5-9 aastat kestnud abielud (23%). Nelja-aastaste abielude suurt purunemissagedust mõjutab samas asjaolu, et 2007. aastal neid ka sõlmiti väga palju. Kõige vähem lahutati 15-19 aasta (10%) ja 10-14 (12%) aasta pikkuseid abielusid. Satistikaameti andmetel on viimasel kolmel aastal olnud lahutatud abielu mediaankestus 9 aastat.
Kasvab ka nende lahutajate arv, kellel on ühiseid alaealisi lapsi (55% lahutanud paaridest).

Sündide arv tervikuna väheneb: mullu sündis 14 679 last ehk 1146 last vähem kui aasta varem. Summaarne sündimuskordaja, mis näitab keskmist sünnitatud laste arvu naise kohta, langes tunamulluselt 1,64-lt 1,52-ni (rahvastiku taastootmiseks peaks see olema vähemalt 2,10). Langeb ka eestlaste osatähtsus sündinute hulgas (mullu oli see 73,6% ehk 1,4% võrra väiksem kui tunamullu).
Ema keskmine vanus lapse sünnil oli 29,54 aastat, esmasünnitaja keskmine vanus oli 26,39 aastat. Mõlemad näitajad on alates 1990. aastate algusest pidevalt tõusnud.
Positiivse arenguna jätkus 2011. aastal abortide vähenemine, neid registreeriti kokku 8654.

Miks nii palju lahutusi?

Tallinna Raseduskriisikeskuse juhataja Küllike Lillestik nendib, et kogu läänemaailmas lahutatakse umbes 50% esmaabieludest (ja tõenäoliselt kehtib sama näitaja ka vabaabielude kohta). Kokku jäänud 50%st omakorda 25% püsib abielus ainult sotsiaalmajanduslikel, usulistel ja muudel sedasorti põhjustel. Seega on ainult 25% abieludest “ehtsad”.

“Nõustajatena näeme oma igapäevatöös, et kõige raskem on see aeg, mil perre on sündinud väikesed lapsed. Siis purunevad illusioonid, välja lööb vähene suhtlemisoskus, erinevad ootused ja oma vajaduste väljendamise võime,” räägib Lillestik. “Näiteks on üsna tavaline, et sünnitusjärgse depressiooniga naine ei oska õigel ajal öelda, et ma olen üleväsinud või ei saa beebiga hakkama.”
Perede lagunemisohtu suurendab seegi, et elu kiire muutumise tõttu ei ole noortel eriti midagi üle võtta oma vanemate põlvkonna kogemusest, sest toonased käitumismustrid tänasesse maailma enam ei sobi. Kui vanemad püüavad oma käitumismustreid noorele perele peale suruda, siis võib see perekonna hoopis lõhkuda.

“Kui ollakse väga sulandunud oma päritoluperesse ja vanaemadel-vanaisadel on suur otsustusõigus, siis see mõjutab halvasti pere omavahelist läbisaamist, see ei lase perel üles ehitada ühist elu,” ütles Lillestik. “Teine halb variant on see, kui vanematega üldse ei suhelda.”

Nõustaja tähelepaneku kohaselt saavad noored abiellujad üsna hästi hakkama materiaalse turvalisuse loomisega, kuid võivad kahe silma vahele jätta füüsilise, emotsionaalse ja pühendumise turvalisuse olulisuse. Just seetõttu on kriisikeskus alustanud koolitustega noortele peredele, kellel on veel kõik hästi ja probleemid pole veel elu varjutama hakanud.

Viimaste aastate majandusraskused on peresuhteid tõenäoliselt mõjutanud, usub Lillestik. “Oletame, et ma olin varem edukas, kuid masu ajal kaotasin oma ettevõtte või tegin läbi eraisiku pankroti. Üks viis nende raskustega toime tulla on kellessegi armuda, sest armumishormoonid aitavad masendusest välja. Aga kahjuks jääb pere siis unarusse,” nendib perenõustaja. “Kuid usun, et on ka neid peresid, keda raskused on liitnud.”
Kuid mida võib tõsiasi, et valdav enamus lapsi sünnib väljaspool abielu, tuua kaasa nende endi tulevases perekäitumises? “Ei tea,” vastab Lillestik. “Ega omaaegsetest sundperedes pärit lastel, kelle vanemad ei julgenud ühiskondliku arvamuse tõttu lahutada ja kogu aeg omavahel kaklesid, ka kerge ole. Ma julgen siiski unistada, et noores põlvkonnas on rohkem neid, kes julgevad kuhugi pöörduda ja õppida, kuidas lähisuhet üles ehitatakse. Ühiskond peaks suhteõpetusele rohkem tähelepanu pöörama.”