kyllikelillestik

/Küllike Lillestik

About Küllike Lillestik

This author has not yet filled in any details.
So far Küllike Lillestik has created 2 blog entries.

Erinev kultuuritaust paneb kaasade suhted proovile

Erinev kultuuritaust paneb kaasade suhted proovile

autor Marina Lohk

Kui füüsiline külgetõmme, ühised huvid ja jutuainet pakkuvad teemad viivad sageli kokku ka kõige erinevama kultuuritaustaga inimesed, siis suhte arenedes ja kooseluni jõudes võivad lahknevad arusaamad põhjustada pingeid või ajada paari hoopis lahku. Loe siit edasi …

Pereterapeut Küllike Lillestik:

Kuidas reageerida näiteks siis, kui partneri arusaamad soorollidest erinevad sinu omadest nagu öö ja päev? Kui kooselus selgub, et mehe arvates on naise koht kodus, või siis vastupidi – et mees eeldab naiselt kõiges võrdset panust, panustamata seejuures kodus sama palju, mistõttu naise õlule langeb hoopiski suurem koorem?

Või kui kaaslase jaoks on norm vastassoost sõpradega suheldes väga flirtiv olla, samas kui sinu jaoks ületab see kõik piirid?

Kui inimesed armuvad, varjutab hormoonidemöll ja kõikehõlmav «liblikad kõhus»-tunne sageli terve mõistuse. Teine riik, võõras päritolu, keel ja kultuur ei tundu siis enamasti kuigi suurte takistustena, sest sel hetkel loeb eelkõige kõik see, mis sädet tekitab ja liidab.

Kooselus võivad illusioonid paraku kiirelt puruneda. Kodust ja ümbritsevast keskkonnast kaasa tulnud ootused, harjumused ja soorollid võivad ühtäkki valusalt põrkuda ning siis sõltub väga palju juba sellest, kui palju ollakse valmis partneri eripärasid mõistma, nendega arvestama ja kompromissile minema.

«Alguses ollakse väga palju teineteisega nõus, aga kui elud ühendatakse, tuleb hakata rääkima, mis roll kellelgi on, kes kui palju koju toob, mis kodutöid keegi teeb, kuidas käitutakse seltskonnas, kuidas võõrustatakse,» teadis rääkida paari- ja pereterapeut Küllike Lillestik.

Ta tõi näiteks ühe paari, kus tüli tekitasid üllataval moel just nimelt erinevad külaliste vastuvõtmise kombed. «Näiteks eesti peres, kui tulevad külalised, siis vanasti ju kaeti lokkav laud, aga tänapäeval tehakse mõned snäkid ja võib-olla pakutakse teed ja kooki. Aga mees oli sellisest kultuuriruumist, kus ei tule kõne allagi, et naine ei kokka,» rääkis Lillestik.

Täpsemalt eeldanud mees, et külaliste ootuses võtab tema abikaasa terve päeva töölt vabaks, et valmistuda, ning katab rikkaliku laua ja teeb endale soengu pähe. Vähem põhjalik lähenemine näis talle ebapiisava austusena oma külaliste suhtes.

Paariterapeudi sõnul saavad multikultuursete paaride puhul sageli komistuskiviks ka laiemad kodust kaasa tulnud ja seega harjumuspärased soorollid, mis ei pruugi kaaslasele sobivad tunduda.

Lillestik tõdes, et väga paljudes kultuurides on naistel ja meestel kindlad rollid, mis on ära jagatud, ent 1970–80ndatest on need rollid hakanud tasapisi muutuma. «Aga kuna me sünnime perekonda ja oleme kodeeritud olema lojaalsed meile kaasa antud mustritele ja traditsioonidele, siis tegelikult on meie noor põlvkond tohutu surve all,» märkis ta.

Nii võib juhtuda, et ühelt poolt aetakse taga võrdõiguslikkust – ja naistel ongi tänapäeval enamasti meestega samad õigused, oma töö ja sissetulek –, ent teiselt poolt tekib veelgi suurem ebavõrdsus, kui naiselt oodatakse korraga nii rahaliselt võrdset panust kui ka mehest suuremat pühendumist kodule ja perele.

Teistpidi võib abielu sellisest kultuuriruumist pärit mehega, kus naised on traditsiooniliselt alati olnud tööl mittekäivad kodu eest hoolitsejad, olla eesti naise jaoks samuti väga suur väljakutse. «Mul on olnud päris palju paare, kus naiste partnerid on lõunamaadest. Seal on mehed harjunud, et naised ongi kodused, keskendunud lastele ja perele, ja nende ülesanne on olla kodust väljas ja teenida raha.»

Kultuuriliste eripäradega tulevad Lillestiku sõnul kaasa ka standardid õigest ja valest. «Need on tavaliselt asjad, mida paar omavahel läbi ei räägi, aga kui üks eksib, siis see on väga rigiidne (jäik), milline on aktsepteeritav käitumine ja milline mitte,» rääkis terapeut.

Ta tõi näite, et mõne kultuuri puhul ei ole viisakas, kui naine mehe äripartneri või kolleegi ees oma arvamust avaldab – isegi siis, kui tema käest küsitakse. «Siis tuleb öelda, et jah, ma kuulsin, mis sa rääkisid – see on täpselt see, mida minagi mõtlen! Aga eesti naisel on oma arvamus, eriti kui tema poole pöördutakse!»

Seda kinnitas ka eestlanna Raili (nimi muudetud), kelle elukaaslane on pärit Hollandist. Naisel on enda sõnul komme vestluse käigus teise inimese lausetele sujuvalt sisse sõita, ent mehe jaoks on see äärmiselt ebaviisakas. «Imelik, et varem pole kunagi keegi mulle seda öelnud. Väga hea õppetund,» märkis ta.

Samas eeldab mees temalt tõsiste vestlusteemade puhul head argumenteerimisoskust. «Meie suhte alguses olid tavapärased pühapäevahommikused vestlused majanduse, poliitika, filosoofia teemadel. Olles juristi haridusega, arvasin end hästi väitlevat, ent tema kõrval jäi mul puudu süvitsi minemise oskusest ja teadmistest. Arvan, et meie koolisüsteem ei harjuta lapsi ja noori sellega, et on hetki, kus sul tuleb end hästi presenteerida, anda põhjalikke vastuseid ja osata end selgelt väljendada,» tõi naine näiteks.

Samuti oli Raili jaoks suhte alguses raske see, et ta eeldas mehelt allumist tema naiselikule vaba aja planeerimisele. «Kõik minu sõbrannad on suured organiseerijad ja nende mehed lähevad sellega kenasti kaasa. Minu elukaaslane aga ei lase omale ette kirjutada reegleid, päevakavasid ja plaane. Tema otsustab ise ja ei tee asju vaid naise äranägemise järgi,» rääkis ta.

Teisalt kohtlebki ta naisi kõiges kui endaga võrdseid. «Näiteks kui joome veini ja minu klaas on tühi, siis tema ei torma kallama, sest ma võin ju ise ka endale veini valada. Ma olen talle seletanud, et meil need asjad nii ei käi,» märkis Raili.

Lillestiku sõnul võib mõnele naisele tulla üllatusena seegi, et paljudes kultuurides ei ole naisel lubatud väljendada rahulolematust suhte üle. «Näiteks on lubatud rääkida, et lapsed ei saa omavahel läbi, et mis me teeme. Ja siis isa läheb ja õiendab nendega autoritaarselt. Aga et naine väljendaks iseenda vajadusi, iseenda rahulolematust ja soove… See on paljudes kultuurides tabuteema ja tekitab hästi palju probleeme.»

Probleeme võivad tekitada ka klassivahed. «Eestis ei ole väga suurt klassierinevust, aga kui näiteks abielluda Lõuna-Euroopa riiki väga rikkasse perekonda, siis nad eeldavad, et sa loobud oma karjäärist, oma tegevustest ja hakkadki niisama elama – kõik see, mida sa vajad, makstakse kinni,» tõi Lillestik näite.

TERAPEUT SOOVITAB

Kõige tähtsam on, et paar julgeks minna teraapiasse, kui neil tekivad raskused. Pereterapeut saab aidata hakata lahti rääkima kõiki kultuurilisi erinevusi – nii saab paar tagasi tunde kontaktist ja ühenduses olemisest. Tähtis on aidata partneritel julgeda seda välja rääkida ja ära defineerida, et need on erinevused. Sest kui me armume, siis sulandumine on nii suur, et tundub, teine inimene on nagu mina. Kui aga hormoonide mõju üle läheb, siis jõuab kohale, et tegelikult on väga palju erinevusi.

Kui erinevused on lahti räägitud, siis sellisel juhul, kui inimene on valmis võtma enda eest vastutust – ta ei pane vastutust enam teise inimese peale, et sina pead muutuma ja sina pead teistsuguseks saama –, siis on võimalik sellega elada.

Sest isegi samast kultuuriruumist partneriga, kui ta tuleb teisest peresüsteemist, tuleb väga palju kummalisi asju kaasa. See töö, mida paar hakkab tegema, ongi see, et nad hakkavad samm-sammult lahti rääkima, millised on need ootused, vajadused, uskumused; mida nad tunnevad, kui teine on teistsugune ja mis see üldse täpselt on.

Mõnikord ma aitan inimestel rääkida, mida nad vajavad, ja siis selgub, et vajadused seal all on hästi sarnased, aga see, kuidas me neid vajadusi oma kultuuriruumis rahuldada saame, on erinev. Kui paar saab sellest aru, et nad tegelikult tahavad ühte ja sama, siis nad saavad teha kokkuleppe, millisel viisil nad selle loovad.

Nii tekib rohkem loogikat ka selle koha pealt, et teine on erinev, kuigi meil samas võivad olla samad vajadused ja soovid. Lõpeb võimuvõitlus, kelle ego on õigem ja kellel on rohkem õigust oma arvamusele ja maailmatunnetusele. See nõuab väga suurt koostööd.

Erinev kultuuritaust paneb kaasade suhted proovile2019-10-07T10:12:05+00:00

“Oma surnud last süles hoida ei ole lihtne …”

«Oma surnud last süles hoida ei ole kerge …»

Allikas: Naisteleht
Autor: Signe Lahtein

«Aitäh Sulle, kallis laps, et Sa olid meiega nii kaua, kui Sa olid. Mälestuses oled igavesti,» kirjutas Pille Kunart 2011. aasta veebruaris vaid kolm päeva pärast seda, kui sündis tema esimene laps Liisi. Väikese tüdruku silmad ei avanenud kunagi.

Pille (39) ja tema mees Virgo (42) teadsid juba last oodates, et tema nimi on Liisi. Täpselt samamoodi nagu nad aastapäevad hiljem olid kindlad, et tulemas on Grete (2). «Ma arvan, et nad ise ütlesid meile, mis nende nimed on,» usub Pille lihtsalt.

«Ta oli nagu tavaline magav laps.»

«Liisi oli kõik need päevapealt loetud üsasisesed kuud kui musterlaps, kes kiikus, põtkis ja mürgeldas, aga ei tekitanud ühtegi keerulist hetke ei emmele, ei issile. Kasvas täpselt nii, nagu pidi, ja kõik oli kogu aeg kõige paremas korras. Liisi alati kuulas, mida talle öeldi, ja püüdiski nii teha. Oli siis see tuharseisust peaseisu keeramine enne viimast ultraheli, palve mürgeldamine ööseks lõpetada ja magama jääda, või siis hoopis vastupidi, väike müks anda, et emme teaks, et kõik on korras. Kuni selle hommikuni, kui müksu enam ei tulnudki …»*

Kaks päeva oli tähtajast, mis arstid Liisi sündimiseks välja olid pakkunud. Pille läks plaanilisse kontrolli midagi halba aimamata. Kuid KTG-aparaat ei tuvastanud enam beebi südamelööke.
«Jäime kohe haiglasse. Kui öeldi, et pean ise sünnitama, oli see mulle alguses ehmatus – arvasin, et tehakse keiser ja laps võetakse välja. Kuid tagantjärele oli see väga hea ja õige, et ise sünnitasin,»
meenutab Pille. Just sünnitamine aitas nii tema kehal kui ka mõistusel leppida sellega, et see rasedus on läbi. Pille kinnitab, et ise sünnitamine tegi sellest kurvast sündmusest siiski kogemuse, milles oli omamoodi ilu.
Kui tavaliselt aitab emmel valudest üle hingata igatsus juba näha oma last, siis Pille tunnistab, et kartis seda hetke. «Sünnitus kulges sujuvalt, kõik oli just nii, nagu ma olin arvanud. Aga see oli nii raske! Ma teadsin, et mul on kõhus surnud laps, ja kogu aeg mõtlesin, et milline ta küll välja näeb? Mul oli hirm teda näha. Ka pärast sünnitust lükkasin seda hetke edasi,» tunnistab ta.
Kuid kui väike Liisi emme sülle anti, kadus kohe igasugune pelgus. «Ta oli nagu täiesti tavaline magav laps.»

Kõigele vaatamata ema ja isa

«Liisi sündis 01.02.2011 kell 03:23.Tunnike puhastati natuke Liisit ja mind ja tikiti natuke marrastusi ja ühte pisikest rebendit. Virgo kiigutas sel ajal tütrekest süles. Siis lõpuks saime tagasi palatisse ja olla päris pikalt oma kalli lapsukesega. Ka hommikul saime veeta veel tunnikese Liisiga. Meil on nendest hetkedest fotod ja mälestused. Suur aitäh Küllikesele, kes julgustas meid neid fotosid tegema.»

Kohe, kui Pille ja Virgo said teada, et Liisi on surnud, pakuti neile haiglas nõustajat. Pille on väga rahul, et toona pakkumise vastu võttis – kriisinõustaja Küllike on nende peret väga palju aidanud. «See on nii keeruline olukord, sellest üksi välja tulla on väga raske,» kinnitab Pille. «Küllike oskas meie mõtted õigetele radadele suunata. Kasvõi sel ajal, kui ma olin oma toas pärast sünnitust, kurb ja ilma oma lapseta, samas kui kõrvaltubades vastsündinud beebid häälitsesid – esimene tunne oli, et tõmbaks padja üle kõrvade, et seda ometi mitte kuulda. Aga Küllike soovitas meil selles hoopis head näha – tõestust, et kõik lapsed ei sure ära. Ta oskas näidata meile, et elu läheb edasi.»
Muidugi ei tulnud see kohe ega kiirelt. Pille mäletab siiani, kui meeletult raske oli tal haiglas kuulata KTG-aparaati, mis oli nii valjuks keeratud, et ühe kohe sündiva beebi südamelöögid kostsid läbi seina. «See oli just see heli, mida ma nii väga olin oodanud. Aga mida ma enam ei kuulnud …»
Nõustaja Küllike soovitas Pillel ja Virgol kasutada võimalust olla rahulikult oma lapsega koos.
«Sa vaatad teda, püüad meelde jätta, milline ta nägu on, võtad ta käekese oma pihku … Sest tead, et rohkem sa teda ei näe. Mul ei olnud kerge hoida teda süles, see oli kindlasti eneseületamine. Aga see oli väga oluline – ma olen saanud teda hoida,» ütleb Pille.
Vahest võib esmapilgul kummaline näida ka soovitus teha surnud lapsest pilte. Kuid ka selle kohta leiab Pille tagantjärele, et on väga hea, et nõustaja neile selle mõtte andis. «Ta tõi meile isegi oma kaamera, sest mul polnud ju midagi kaasas, olin tulnud vaid arstlikku kontrolli. Mõtlesin algul küll, et eks teeme need pildid, hiljem paistab, kas ma tahan neid üldse kunagi vaadata või mitte. Nüüd olen internetist lugenud, et välismaal on lausa eraldi fotograafid, kes spetsialiseeruvadki sellele, et nad teevad surnud vastsündinust tõelise ilupildi – vanematele mälestuseks,» räägib Pille.
Pikka aega seisis pilt Liisi tillukesest jalast Pille kodus riiuli peal teda meelde tuletades. «Kui jäin uuesti lapseootele, siis umbes poole raseduse peal tundsin, et see pilt hakkab mind segama, et ma tahan selle kappi ära panna. Nüüd on Liisi pildid kõik ilusas roosas albumis.»
Väga tihti roosat albumit nende kodus välja ei võeta. Elu on läinud edasi.

Kas ma olen ainuke?

Surmast meie ühiskonnas kuigi palju ei räägita. Eriti laste surmadest. Pille otsis pärast Liisi sündimist meeleheitlikult interneti kaudu saatusekaaslasi, ta oleks väga tahtnud kohe alguses rääkida kellegagi, kes läbi samasuguse kogemuse tulnud. «Sellisel hetkel sa tunned end väga üksi – et sa oled ainus inimene maailmas, kellega selline asi on juhtunud. Õnneks saime mõlemad koos mehega veel mitu kuud käia nõustaja juures. Tema pani uskuma, et see pole nii,» räägib Pille ja leiab, et nõustamisteenus peaks leinas vanematele kehtima automaatselt, mitte vabatahtlikkuse järgi. «Isegi kui esimesel šokimomendil tunned, et ei taha kedagi näha ega kellegagi rääkida, on sellest abi.»
Pillele tähendas väga palju, kui tuttav Inglismaalt talle kulleriga kaastunde avaldamiseks 10 valget roosi saatis. «Aga need olid ka ainukesed lilled, mille sain … Mulle oli tol ajal väga tähtis iga märguanne, et sõbrad-tuttavad mõtlevad mu peale. Arvan, et see on igale leinajale tähtis. Oma kogemusest õppisin ise ka – kui nüüd kuulen, et kellelgi mu tuttavatest on keegi surnud, ma kindlasti helistan või otsin mingi mooduse talle öelda, et mõtlen tema peale …»
Urnike Liisi tuhaga maeti vanaisa kõrvale mõni kuu hiljem. Haual kasvab ilus valge roos, mis on Pillele justkui sümbol tema tütrekesest. «Mulle on oluline, et Liisi haud on olemas.»
Natuke segab Pillet aga see, et seaduse järgi ei anta surnuna sündinud lastele isikukoodi. «Leian, et võiks siiski anda. Minu jaoks on tähtis, et saadaks aru, et ta on ju minu laps, ta on ju samuti inimene …»
Pille teab, et üsasiseste surmade puhul jääbki tihti teadmata, miks just nii läks. Liisit küll lahati, kuid arstide sõnul oli lapsega kõik korras. Nii et tema surma põhjust ei tea keegi tänini.

Elu lähebki edasi

«Me kohtume Küllikesega veel edasi. Sellest šokist ja leinast ülesaamiseks läheb pool aastat kuni aasta. Me oleme teineteisel olemas. Me oleme Liisi emme ja issi …»
On paare, kes pärast sellist kogemust kauaks kokku ei jää – lihtsalt liiga valus on. Pille mõtiskleb, et juhtunu oli neile mehega mõlemale küll suur šokk, aga nad tasapisi tervenesid sellest koos. «See jääb meie elu osaks, aga see ei jäänud valdavaks.»
Tegelikult tundis Pille üsna kohe, et on valmis uuesti lapseootele jääma. «Mu süda nii väga igatses last – elus last. Ma ei tundnud, et tahan jääda kinni sellesse hetke, et mul nüüd ongi surnud laps ja kõik.»
Gretet oodates oli Pille mõistagi üsna murelik rase. «Eriti just viimasel raseduskuul käisin hästi tihti KTGs oma beebi südamelööke kuulamas. Käisin ka vabastavat hingamist tegemas, see aitas palju kaasa lõõgastumisele ja õpetas keskenduma sellele hetkele, pannes kõrvale selle eelmise kogemuse.»
Ka rääkis Pille enda sees kasvavale Gretele, et mis muremõtted ka emme peas ei keerleks, need pole tema, tuttuue inimese probleemid. Et tema «töö» on aina kasvada.
Nagu vanem õde Liisi, nii oli ka Grete juba emme kõhus igati sõnakuulelik tüdruk. «Nii et kui me ühel õhtul umbes nädal enne sünnitähtaega talle rääkisime, et nüüd hakkas issil puhkus ja me oleme tema tulemiseks valmis, hakkaski sünnitus poole tunni pärast pihta,» muheleb Pille.
Grete on Pille sõnul väga hea ja rahulik laps. «Vahel mõtlen ikka, et milline Liisi oleks …»

«Hinges on kurbus, lein ja kohati ka tühjus, aga samal ajal ka suur-suur armastus, rahulolu ja lootus. Meil on laps. Ja see tunne iseenesest on super. Kahjuks on ta meil nüüd juba ainult fotodel ja mälestustes. Aga need mälestused on täiesti lõpuni välja 100% positiivsed.»

* Lõigud Liisi sündimise loost, mille Pille pani kirja 2011. aasta veebruaris.

Pildiallkirjad:

«Ma tahtsin oma lapsest rääkida.»: Pille mäletab, et tahtis pärast Liisi sündimist väga oma lapsest ja kogemusest rääkida. Õnneks leidus tal lähedasi ja sõpru, kes seda mõistsid. Pille usub, et ka teistega, kes sama läbi elanud, võib samamoodi olla, ning paneb südamele, et keegi ei tohiks oma murega üksi jääda.

Kaks tütart: Kaheaastasele Gretele on Pille korra näidanud tema surnult sündinud õekese pilte. «Mu soov on, et tema jaoks tuleks teadmine Liisist loomulikult, mitte ükskord suure šokina.»

Kui sa tahad rääkida …
Kui soovid jagada lugu oma surnult sündinud lapse kaotamisest või lugeda teiste kogemusi, otsi internetist üles Vaikuse laste kodulehekülg www.vaiksed.ee. Samast saab ka teavet Padise vallas Harju-Risti kirikaias asuvast Vaikuse laste rahupaigast, mis on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või lahkunud vastsündinueas. See on ühelt poolt paik, kus leinata neid, kel hauda polegi, teisalt koht, kus saab soovi korral mulda sängitada lapse tuha. Hüva nõu ja tuge pakub koguduse vaimulik Annika Laats.

“Oma surnud last süles hoida ei ole lihtne …”2019-10-07T10:12:05+00:00