Kui rasedus lööb suhtesse kiilu

Miks pelgavad mehed rasedust? Kuidas käituda, kui hirm isaks saamise ees ähvardab rikkuda suhte? Millal tuleks ise suhe lõpetada?

Olete nautinud ilusat kooselu, olnud üksteise kõrval nii heas kui halvas. Arvasid, et nii jääbki, sest tema on see ÕIGE. Kahjuks pidid aga pettuma. Hoolimata ühisest ajaloost, elust, armastusest ja kodust, muutus sinu kallim tundmatuseni, kui teatasid talle, et ootad last.
Miks saab mõni suhe otsa, kui mängu tuleb laps? Miks võib mees, keda arvasid tundvat paremini kui keegi teine, muutuda üleöö võõraks? Küsisime Tallinna Raseduskriisikeskuse juhatajalt Küllike Lillestikult, kuidas käituda, kui sinu kallim ei suuda või ei oska leppida faktiga, et temast saab isa.

Rasedus lööb suhte kõikuma

Elina (26) ja Kaur (26) on tänaseks olnud paar kolm aastat. Koos on nad elanud sellest poolteist. Kui Elina 7 kuu eest lapseootele jäi, hakkas nende senine, peaaegu ideaalselt sujunud kooselu mõranema. Kui varem armastas paar teha koos sporti, käia teatris ning võõrustada sõpru, siis pärast seda kui Elina teatas, et ootab last, muutus tema ja Kauri suhe tundmatuseni. “Kui kuskile minek oli, läksime reeglina koos. Samas üksteisele vabaduse andmine ei olnud meie jaoks probleem,” räägib Elina. “Oleme mõlemad rahumeelse iseloomuga ehk tühjast tüli ei tee. Olen ka üsna kannatlik ehk kui Kaur ühel hetkel mind enam endaga välja ei kutsunud ning minu kutsetele midagi koos teha, eitavalt vastas ja mõne absurdse vabandusega lagedale tuli, neelasin kõik alla.”

Kuigi Elina ja Kaur elavad koos muutus kodu Kauri jaoks paigaks, kus vaid söömas ja magamas käia. Sageli venisid õhtud pikaks ning mees saabus koju alles vastu hommikut. Kui Elina küsis, kus ta oli, kõlas vastuseks, et sõpradega. “Ma olin ja olen üksi. Elan kõik tunded, mis mind 7 kuu jooksul saatnud on, üksinda või ema ja sõbrannade abil läbi. Kauri ei ole minu jaoks peaaegu kunagi olemas. Kui ta vahel harva kodus on, ei soovi ta lapsest rääkida.“

Kuigi Elina on mõelnud, et lihtsam oleks seada mees ultimaatumi ette – võta end kokku ning käitu nagu mees ja tulevane isa või hakka astuma – on ta seni Kauri fakti ette seadmist vältinud. “Ma olen sellele mõelnud, et võib-olla oleks lihtsam üksinda kui koos mehega, kes ei tea, mida ta elult tahab, aga pole veel seda sammu astunud. Oma last ootan ma väga ning pole kordagi kahetsenud, et beebiootele jäin.“

Küllike Lillestik ütleb, et Elina ja Kauri lugu on üsna tüüpiline situatsioon, mis paljudele peredele tuttav. “Esimesena tekib küsimus, kui avatud on selline suhe? Kui palju on paar silmast-silma, südamest-südamesse rääkinud? Millised on nende ootused kooselule? Kas nad on rääkinud lapse tulemisest peresse? Kas nad jagavad oma mõtteid ja tundeid? Me eeldame, et uudis lapsest rõõmustab. Tegelikult mõnikord ei rõõmusta või rõõmustab, aga selle rõõmu kõrval on ka hirm: kas ma tulen isa- või emarollis toime? Kas see kooselu kannab? Pinged saavad alguse rääkimata teemadest, millest kasvab välja üksteise vältimine ja eemalehoidmine. Selles olukorras jäävad nii mees kui naine üksi. Uue situatsiooniga kohanemisel ja ärevusega toime tulemusel distantseerutakse, kuna nii tundub, et välditakse tülitsemist ja äkki olukord laheneb iseenesest. Kahjuks see ei toimi nii. Üksteisest tõmbutakse aina kaugemale.“

Probleemi võimalikud põhjused

Kui partnerid otsustavad (planeerimata) lapse ilmale tuua, sõltub olukorraga kohanemine tulevase vanema enda arenguloost. Üks võimalikest põhjustest, miks mees hakkab naise raseduse ajal kummaliselt käituma, võib peituda tema enda pereloos – võib-olla pole tal häid eeskujusid, milline üks vanem olema peaks või milline on üldse üks hea paarisuhe. “Olla lapsevanem, on selles suhtes kehv amet, et sulle on pandud väga kõrged ootused ja kui sa ebaõnnestud, ei jää see märkamata. Kui mehel pole olnud adekvaatseid vanemaid või vanemad on olnud ebapiisavad (nt isa polnud kunagi kodus, ei tegelenud lastega või oli alkohoolik), pole tal silme ees, milline on üks hea isa ja ebakindluse olukorra suhtes suureneb. Tekib adekvaatne ja loogiline hirm – kas mina oskan olla hea isa? Sellises olukorras peaks mees endalt küsima, mida ta peaks tegema, et julgeks uskuda endasse kui heasse isasse,“ räägib Lillestik.

Nii mehele kui naisele võib mõjuda hirmutavalt ka mõistmine, et oma elust tuleb väga palju ära anda. Vabadust jääb vähemaks ja vastutust tuleb juurde – ei saa enam vaid endile mõeldes otsuseid langetada.

Hirmu võib tingida ka olukord, kui ei olda oma tuleviku osas kindel. “Võivad tekkida kahtlused, kas omandatud haridus toidab ära või kas suhe kestab. Võib-olla on inimene näinud oma vanemate kooselu ainult kaklemisena ja ei taha seda enda elus kogeda. Sellest kõigest võib kujuneda hirm ja tahtmine lükata laste saamine võimalikult palju edasi. Bioloogiliselt võib küll vanus olla selline, et peaks juba iseseisvat elu elama, mille juurde kuuluvad ka paarisuhe, karjäär ja lapsed, aga tegelikult taandub kõik valmisolekule. Meeste puhul võib laste saamise edasi lükkamist mingil määral ka biolgooliselt seletada – mehed on kõrge eani viljakad, naistel lõpeb võimalus lapsi saada teatud vanuses ära,“ märgib Lillestik.

Probleem võib tekkida ka siis, kui mees ise on harjunud olema nö suur laps ehk paarisuhe on üles ehitatud viisil, et partner jätkab mehe ema rolli. “Paarinõustamises on tihti näha, et naised vastutavad kõige eest – a’la lõikavad ka liha mehe taldrikul tükkideks ning on tõelised emmetajad,“ sõnab Lillestik. “Naiste jaoks on see viis näidata oma armastust. Kurvastuseks tuleb aga tõdeda, et tehes mehe eest kõik ära (ostad talle riided selga, otsustad, mida ta sööb, ütled ette, mida ta kodus tegema peab), oled natuke vales rollis.“

Rääkimine on võti

Küllike Lillestik soovitab paaridel (ka neil, kel pole veel lapsi), istuda maha ja rääkida ootustest tulevasele elule. “Retsept olukorras, kus avastate, et nii palju on rääkimata, on rääkida. Vestelge oma ootustest, vajadustest ja hirmudest. Sama oluline kui rääkimine, on ka kuulamine. Avatud suhtlemine on läheduse ja intiimuse alustala.“ Ideaalis räägitakse asjad selgeks enne, kui naine rasedaks jääb: “Aega, mil naine on üksi rasedust kandnud, iseloomustab sügav solvumine partneri suunas. Isegi andestamise korral – suhe läheb edasi hästi, hakatakse koos last kasvatama ja kodu üles ehitama – võib see taak jääda naise hinge aastakümneteks ja tulla igas tülis jälle nähtavale,“ ütleb Lillestik.

Olles situatsioonis, kus omavahel rääkida on raske, tuleks kasutada kolmandaid isikuid: minna paarisuhtekoolitusele, pereteraapiasse või lugeda suheteteemalisi raamatuid. Lillestik väidab, et mehed tulevad üllatavalt hästi nõustamistuppa: “Nad on samamoodi hädas ja tahavad parimat. Nende oskused on lihtsalt otsa saanud.“

Kui tavaliselt on naised need, kes tahavad rohkem asju klaarida, siis tegelikult pole küsimus selles, kuidas panna mees rääkima, vaid kuidas omada suhet, kus üksteise suhtes ollakse avatud. “Kui situatsioon on selline, kus naine üritab järjekindlalt rääkida ja mees ei võta vedu, tuleks hinnata, millises olukorras see toimub. On olnud juhtumeid, kus naine rääkib tähtsaid asju siis, kui mees vaatab korvpalli, kuna on siis keskendunud ega ütle “ei“. Teine variant – hakatakse rääkima kiirel hetkel, näiteks, kui on kiire tööle või külla. Või hoopis siis, kui plaanitakse veeta tore õhtu – üksteise nautimise asemel hakatakse rääkima probleemidest. Siin tuleb teha kokkuleppeid ja leida aeg, mil mõlemad on valmis rääkima. Kui kardad, et partner lükkab sind eemale, kirjuta kiri, kus pakud välja, et võiksite ühel kindlal ajal maha istuda ja rääkida. Lähenedes teisele siis, kui ta pole selleks valmis, tekib olukord, kus üks hakkab vältima ja teine järele jooksma. Õige aja leidmiseks tuleb katsetada,“ märgib Lillestik.

Tõhus viis partneri avamiseks on rääkida “mina“-sõnumites: “Mina soovin, et meie suhe toimiks paremini, see on mulle oluline.“ “Ma näen, et oled eemalolev ja aiman, et sul on midagi hingel. Mida ma saan teha, et kaasata ennast ja sind rohkem pereellu?“ See võib tunduda kummaline, aga see toimib. Kahjuks pole meil õigeid oskusi, kui oleme emotsionaalsed. Tasuks külastada psühholoogi või nõustajat ning omandada oskused emotsioonide kontrollimiseks. Rasedus on pikk periood teadmatust, olukord, kus naine peab lihtsalt usaldama, et beebiga on kõik hästi. Kui on teadmatus ka mehe osas, on arusaadav, et naised muutuvad emotsionaalseks ja hüsteeriliseks. Lapseootuse ajal pole naisel häid psühholoogilisi kaitseid ja mehe tegevus haavab teda hingepõhjani. Kui jalad ei ole maa peal, puudub kindlus ja tugi. Sellises olukorras soovitan raseduskriisinõustamist, et saaks jalad maha ning keskenduda enda ja lapse vaimsele tervisele,“ ütleb Lillestik.

Millal suhe lõpetada?

Suhe on targem lõpetada, kui kummalgi pole motivatsiooni jätkata. “Kui emotsionaalsemal poolel on 1% motivatsiooni, saab veel midagi teha. Kui kummalgi seda pole, peab mõtlema, miks üldse koos ollakse. Kui armumisaeg saab läbi ja algab päriselu, jõutakse väljakutseni – ühelt poolt on igal inimesel soov olla kellegagi koos, teiselt aga tahe olla iseseisev. See võib mõjuda hirmutavalt. Inimesed, kellel on mitu suhet olnud, mõistavad, et lahkhelid, mida ühes suhtes ei lahendata, ilmutavad end järgmises uuesti. Tasuks probleemid üle vaadata ja proovida neid lahendada, enne kui otsustatakse suhe lõpetada,“ soovitab Lillestik.

Olukord, kus minnakse lahku, aga olude sunnil jäädakse koos elama, mõjub mõlemale osapoolele rusuvalt. “See on keeruline situatsioon, kuna mängus on pettumus ja kibestumine. Tuleb teha uued kodureeglid, käituda üksteise suhtes austusega. Laps peab saama turvaliselt sündida ja vajab mõlemat vanemat.“

Kui mees jätab raseda naise maha, ei ole õige minna paluma, et ta tagasi tuleks. “See on inimene, kes on haiget teinud, sind hüljanud ja keerulisse olukorda jätnud. Tagasi palumine näitab sõltuvust – see pole midagi, mis on ratsionaalselt vajadustega kontaktis. Pole vaja uuesti haiget saada, oma elu pea peale keerata või endale valetada, et nüüd ta võtab vastutuse. Me ei saa kedagi muuta, ilma, et ta ise tahaks muutuda.“

Lillestik märgib, et raskes olukorras ei tohiks end kindlasti üksi jätta. “Üksi jäämine on kõige kehvem lahendus. Abi palumine pole nõrkuse märk. Tuleb suu lahti teha ja jagada lähedastega – ema, sõbrannad – oma muret. Eelkõige tuleb aga olukorda ennetada ja olla avatud oma partneri suhtes.“