Tekst Mari-Liis Helvik
Ajakiri Cosmopolitan

Ootamatu kaotus

Raseduse katkemine ja sellega kaasnev stressiperiood võib olla naise elu kõige raskem aeg. Ka siis, kui rasedus polnud planeeritud.

Oh seda õnnetunnet, kui näed rasedustestil kaht triipu! Seda õnne tundis eelmisel aastal ka Brita (25) ning kuigi ta oli oma kaaslasega olnud koos vaid mõned kuud, oli ta oma ootamatu raseduse üle väga õnnelik. Abort ei olnud tema jaoks mitte mingisugune variant – Brita oli juba mõnda aega last soovinud.
Napid kaks kuud hiljem varises tema maailm kokku. WC-s käies avastas ta nõrka helepunast määrimist – me teame, mida see tähedab… Šokis noor naine helistas emale ja seejärel arstile. Kontrolli käigus selgus, et loode on siiski terve. Nädala pärast käis ta taas kontrollis, ent siis arstil nii positiivseid uudiseid enam polnud. Rasedus oli katkenud. Järgnesid vajalikud protseduurid günekoloogi juures ja kõik sellega kaasnev.
Aasta hiljem on ta füüsiliselt kaotusest muidugi paranenud, kuid vaimselt… Seda ei tea keegi, ka ta ise mitte. Ta teab täpselt päeva, millal tita oleks pidanud sündima ja kui vana ta praeguseks oleks olnud. Täna kujutab sündimata last tema käevarrel olev tähekujuline tätoveering.
Brita stsenaarium kordub suuremal või vähemal määral igal aastal sadade naiste elus. Statistika näitab, et umbes pooled rasedustest katkevad või katkestatakse. Mõne aasta taguse statistika kohaselt tehti Eestis aastas 9000 aborti, millest 2000 olid spontaanabordid. Jah, need 2000 rasedust katkesid iseenesest. Cosmo uuris Ida-Tallinna Keskhaigla raseduskriisi nõustajalt Kristi Kuuralt ja Tallinna Raseduskriisikeskuse juhatajalt ja raseduskriisi nõustajalt Küllike Lillestikult, kuidas raseduse katkemisega vaimselt toime tulla.

Kaotust tuleb jagada
Kui rasedus on katkenud, valdab naist šokk ja teadmatus. Miks? Miks see minuga juhtus? Mida mu mees sellest arvab? Aga lähedased? Sõbrannad? Kellele ma peaks sellest rääkima? Kui üldse? Need on vaid mõned küsimused, mis sel ajal naise peas ringi tiirutavad. Küllike Lillestiku sõnul kerkivad eelmise raseduse katkemise ajal lahendamata jäänud probleemid ja vastuseta küsimused esile tihti alles järgmise raseduse ajal. „Naine on ärev ja tal on meeles mälestused eelnevast – kas või sellest teatest, et lapse süda ei löö.“ Kristi Kuura ütleb samuti, et tihti hakkavad inimesed just vastuvõtu ajal mõtlema, et miks midagi on nii, nagu on. „Millest on tingitud ärevus, seletamatu kaotustunne…?“ Sellistele küsimustele vastuste saamine võtab aega mitmeid nõustamiskordi. „Vanad lood ja taustal olevad aktiviseerinud traumad on sügavad ja peidetud teemad. Nende väljarääkimine ja enesekuulamine võtab aega.“
Seega tuleks kurva sündmuse puhul seda endale teadvustada ja kohe murega tegelema asuma. Probleemi vältimine tekitab vaid hilisemaid probleeme. Ja kui naine tunneb, et soovib nõustaja või psühholoogi poole pöörduda, peaks ta seda kindlasti tegema. „Rasedus ja raseduse katkemine on nii intiimsed teemad, et tihti seda oma lähikonnaga ei jagatagi. Mulle tundub, et eestlased on kitsid oma kriisi näitama – nagu elataks teadmisega, et minuga ei juhtu kunagi midagi halba,“ lisab Lillestik.

Toimetulek leinaga
Pole vahet, millal rasedus katkes – kas tegemist oli loote või juba lapsega –, naise jaoks on see alati lapse kaotus. Kuidas temaga hüvasti jätta?
Lillestiku sõnul polnud pikka aega inimeste mõtteviisis, et raseduse katkemist peaks üldse leinama – arstidki ju ütlevad, et see on looduslik valik. „Arvan, et paljud raseduse katkemised on läbi töötamata just seetõttu, et kuni viimase ajani pole olnud kombeks seda leinata.“ Raseduskriisinõustajad soovitavad naistel oma sündimata lapsele näiteks kiri kirjutada – see on väike rituaal, kuidas temaga hüvasti jätta ja mis aitab endas rahu leida. „Kirjuta, kuidas sa teda igatsed, kuidas teade temast su elu muutis, millised tulevikulootused sul temaga seoses olid, kirjuta, et lubad tal minna, kuid ootad teda tagasi siis, kui ta tulla soovib.“
Teise võimalusena soovitab Lillestik panna taskusse mingi sümbol, mis teda tähistaks. „Tutvusta talle sulle olulist ja kanna seda nii kaua kaasas, kui vaja.“ Nõustaja räägib, kuidas talle meeldis „Meeleheitel koduperenaistes“ nähtu, kus kirjutati lapsele soovid heeliumiga täidetud õhupallile ja see siis taevasse tõusis. Ta teab ka juhtumeid, kus paar on kirjutanud kirja, siis selle ära põletanud ja tuha lendu lasknud…
Kristi Kuura lisab, et mõnikord piisab ka süüdatud küünlast ja mõtisklusest, mille käigus enda sisse vaadatakse.

Lähedastele teatamine
Kui rasedus on katkenud, tunneb naine loomulikult vajadust seda oma lähedastega jagada. Kuid kuidas ja kellega? Kuura sõnul hakkavad siin rolli mängima naise suhted lähedastega. „Nõustamisprotsessi käigus tuleb tihti välja, et lähedastega on nii keerulised suhted, et seda on võimatu teha – näiteks suhete puhul emaga. Sellegipoolest puudutame alati seda teemat, naine räägib, kellega ta on oma läbielatut jaganud ja kuidas seda teha oli.“
Lillestiku arvates on kõige raskem toimunust lähedasi informeerida siis, kui naise rasedus ei paistnud veel välja ja inimesed ei teadnud sellest. Ta soovitab oma perekonnale ja lähedastele toimunust kindlasti teada anda: „Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topeltrõõm.“

Aga paarisuhe?
Lillestik ütleb, et raseduse katkemine paneb proovile iga suhte. „Kui paar on väga lähedane, elab mees toimuvale väga empaatiliselt kaasa. Kui paar ei ole nii lähedane, jälgib mees toimuvat pigem distanstilt ja on juhuseid, kus paar hakkab teineteisest kaugenema ja teineteist süüdistama.“ Viimaste puhul soovitab ta paarikoolitust.
„Üldiselt saavad paarid selle sündmusega hakkama just seetõttu, kuna neil on nüüd uus ühine eesmärk – saada koos uus laps.“
Kristi Kuura lisab, et kui on tegemist korduvate raseduste katkemistega, on pingeline ka uuringute-aegne teadmatusetunne. „Samuti on oht, et paar hakkab suhtuma lapsesaamisse kui projekti – nii ei tule see enam spontaanselt armastusest.“
Probleemide lahendamiseks soovitab ta pöörduda raseduskriisi nõustaja vastuvõtule – tihti on need pikad ja aeganõudvad protsessid, mille käigus minnakse ajas väga kaua aega tagasi. Hirmude põhjusteni pole kerge jõuda, aga on selge, et juba nõustamise ajal on naisel juba kergem kui enne seda. Nõustamisele võib tulla nii üksi kui mehega, mõnikord on kaasas ka pere teised lapsed.
Kuura paneb südamele kõikidele, kes puutuvad lapse kaotanud naisega kokku, et olge tema suhtes tähelepanelikud, vahet pole, kas ta on teie naine, sõbranna või töökaaslane. „Kui teate, et selline sündmus on juhtunud ja naise käitumine ei ole enam endine, näiteks ei tegele oma hobidega, võtab märgatavalt kaalust alla või muud taolist, siis ta vajab kindlasti abi. Pakkuge talle kõigepealt iseenda näol abi ja pakkuge talle, kas ta ei tahaks nõustajaga vestelda. Raseduskriisinõustajad tegutsevad üle kogu Eesti.“

Raseduse katkemine ja enesehinnang
Raseduse katkemine ei muuda naise identiteeti – ta on endiselt hea töökaaslane ja sõber. Naisel on peale emarolli elus veel väga palju rolle. Nõsuataja aitab tal seda endale (taas)teadvustada.
Küllike Lillestik, Tallinna Raseduskriisikeskuse juhataja

Kuidas sõbrannat toetada?
Loe, mida ta sinult ootab.
Kuula ta ära. Tal on vaja end tühjaks rääkida – võta aega ja lihtsalt ole olemas ja kuula.
Mõista. Ela talle kaasa, mingil juhul ära mõista teda kuidagi hukka.
Ole lohutussõnadega ettevaatlik – need ei pruugi hetkel tema enesetunde, läbielatu, kujutluspiltide ja olemusega üldse sobida.
Ära anna nõu, vaid küsi, kuidas sa teda aidata saad. Ära ole milleski pealetükkiv.
Hoidu süüdistustest. Praegu pole kindlasti õige hetk, et hakata kahtlema tema mehe sobivuses isaks või tema sperma kvaliteedis.
Alles siis, kui ta on end sulle täiesti avanud ja on jõudnud juba läbielatut kirjeldada, võid hakata rääkima, mida su tuttavad on selle teemaga seoses läbi elanud, kes ja kuidas on sellest üle saanud jne.

Kust saada abi?
Raseduskriisi nõustajad tegutsevad üle Eesti 11 maakonnas. Raseduskriisi nõustamine on tasuta, toetab Eesti Haigekassa.
Saa abi internetist: www.rasedus.ee ,
Helista: Tasuta telefoninõustamine 8002008