Ka ühe vanema kasvatada olnud lapsed võivad olla õnnelikud
Allikas: Postimees
Autor: Sirje Niitra
Ehkki laps vajab õnnelikuks lapsepõlveks ja harmooniliseks arenguks mõlemat vanemat, on vahel parem kasvada ühe armastava vanema hoole all, sest pidevad kodutülid mõjuvad igal juhul halvasti, teavad psühholoogid rääkida.
«Mu tütar, kes enne oli kogu aeg tõsine ja hirmunud, on nüüd naeratama hakanud. Meil kõigil on palju parem olla sestsaadik, kui isa lahkus,» vastas kahe lapse ema Kristi, kui temalt lahkumineku mõjudest pärisin. «Isa käib lapsi sageli vaatamas, toetab meid rahaliselt ja me saame hästi hakkama,» lisab ta.
Kahjuks pole eelkirjeldatud pilt päris tavaline. Vahel langeb üksi lapsi kasvatama jäänud vanem lahkumineku järel sügavassse depressiooni, hakkab ennast haletsema ja teist vanemat süüdistama. Mõned murduvad ränga vastutuskoorma ja toimetulekuraskuste all sootuks. Ja siis on vaja, et keegi abistava käe ulataks.
Pereterapeut Helen Alton on oma töös kokku puutunud nii ühtede kui teistega. Põhjusi, miks vanem on jäänud last või lapsi üksinda kasvatama, on väga erinevaid ja sellest lähtuvad erinevad omavahel ka olukorrad. Seetõttu ei meeldi talle üksikvanema sildi külge panemine. «Üksi last kasvatama võib vanem jääda mitte ainult pärast lahutust, vaid näiteks ka teise vanema haiguse või välismaale tööle mineku tõttu. Ühine on vaid see, et ta peab toime tulema siin ja praegu. Kusjuures sageli tulevad üksikvanemad lapse kasvatamisega palju paremini toime kui need, kes küll elavad paaris, kuid kaklevad pidevalt. Isegi kui lapsed ei näe ja ei kuule vanemate tüli, tajuvad nad seda väga valulikult,» ütleb ta.
Pereterapeudi sõnul ei pruugi hästi lõpetatud paarisuhte korral lapsed üldse kannatada, sest sel juhul osalevad lapse kasvatamisel mõlemad. Vahel õnnestub emal või isal peagi ka uus toimiv suhe luua ja laps saab endale uue turvalise keskkonna.
Paraku kaasneb lahkuminekuga sageli sissetuleku langus. Üksinda last kasvatavate vanemate põhimure ongi majanduslik toimetulematus. Selleks et toime tulla, tuleb enamasti rohkem tööd teha, mis aga omakorda tähendab, et lapse jaoks jääb vähem aega. Nõnda «kaotab» laps pahatihti ka teise vanema ja pere vanemad lapsed jäävad väiksemaid katseldades ilma lapsepõlvest. Sellisel juhul on hästi oluline lähedaste toetus. Abi ja nõu saab küsida pereterapeutidelt, toimetulekuraskuste puhul tuleks aga pöörduda kohalikku omavalitsusse.
Altoni sõnul on üksikvanema abistamine siiski tagajärjega võitlemine. Kust üksikvanemad tekivad, miks ei osata pikalt paarisuhtes olla ja kui see tõesti ei tomi, siis valutult lahku minna? Sageli luuakse suhteid ja saadakse lapsi liiga kergekäeliselt. Seega oleks vaja noori rohkem harida nii seksuaalkasvatuse kui suhete hoidmise vallas. Ja siin saaks ka riik oma õla alla panna.
Tugipered tulevad appi
MTÜ Üksikvanema Heaks on ellu kutsutud selleks, et ühendada Eesti üksikvanemaid ning pakkuda neile eestkostet ja tuge nii nõustamisteenuste näol kui ka suhtlus- ja infokeskkonnana internetis.
Portaal www.yksikvanem.com käivitus 2009 aastal Kairi Oja ning Tõnis Veinbergi eestvedamisel. Kuna Kairi oli olemas varasem kogemus lapse üksinda kasvatamisel, mõistis ta hästi üksikvanemate probleeme ja murekohti. Ta kutsus projektis osalema ka juristi Tõnis Veinbergi. Ehhki Eestis oli palju pereportaale ja peredele suunatud tugiasutusi, oli üks haavatumaid ühiskonnagruppe nagu seda on üksinda last kasvatavad vanemad täiesti tähelepanuta. Nõnda käivitus MTÜ Üksikvanema Heaks, mis pakub tugivõrgustikku, infot ning juriidilist ja psühholoogilist nõustamist. Alates 2011. aastast on nimetatud MTÜ ühendanud jõud sihtasutusega Väärtustades Elu, mille eesmärgiks on toetada perede vaimse tervise edendamist ja pereväärtusi ühiskonnas üldisemalt.
Kõnealuse mitteulundusühingu juhatuse liige Küllike Lillestik räägib, et tagasiside (paneksin siia, et sügisel 2012 olnud kampaania) hiljutisele kampaaniale «Issi, kus sa oled?» oli väga elav, kusjuures oli nii kurjustamist kui kiitust. Sellest ajast on tulnud palju kirju üksikvanematelt. Kirjad on suunatud nii juriidilise nõuande kui ka psühholoogilise toe saamiseks, kuid enamuses neil olid mured majandusliku toimetuleku üle, mis näitab, et üksikvanemad on rahaliselt väga hädas. «Samas saime aru, et ega raha üksi ei päästa, inimesed on enamasti kodus isolatsioonis, nende suhted on sassis ja nad vajavad psühholoogilist tuge. Sealt tuli mõte alustada tugiperede programmi loomisega,» selgitab ta.
Ehkki see projekt pole täna veel saanud rahastust, et programmi edasi arendada, tahetakse sellega kindlasti edasi minna. Otsitakse pereseid, kes tahaks üksikvanematele toeks olla. Näiteks võib tugipere võtta mingiks ajaks üksikvanema lapse hoida või soovib teha koos midagi toredat: minna spordivõistlustele või korraldada piknikku. «Ega raha pole enamasti anda, aga saab panustada emotsionaalselt,» lausub Lillestik. Samas on olnud neidki, kes valmis näiteks ulualust pakkuma. Tugipere täidab ankeedi ja MTÜ viib ta abivajajaga kokku. Korra korraldati ka korjandus üksikvanemale, keda üürivõla tõttu ootas ees korterist väljatõstmine.
Ka Lillestik leiab, et rohkem tuleks süüvida üksikvanemluse põhjustesse ja neid analüüsida. «Muidugi on üsna suur hulk naisi, kes otsustanud lapse saada ilma mehega kooselu alustamata. Enamasti on nad asja läbi mõelnud ja teadlikult endale lapse kasvatamise eest vastutuse võtnud. Nemad on tagala kindlustanud ja saavad hakkama. Aga enamasti saab üksikvanemlus alguse sellest, et ei osata luua lähisuhteid ja olla intiimselt lähedased,» nendib ta vastava hariduse puudust. Näiteks tuleks noortele rääkida, mis on kohting, kuidas olla lähedane ilma voodisse minemata, mis on need piirid, millest ei tohi üle astuda. Pole ju saladus, et paljud lapsed on sündinud kiiretest juhusuhetest. Harvad pole ka juhud, kus naisel on lapsi mitme partneniga ja ta kasvatab neid ikka üksinda. Sestap on SA Väärtustades Elu hakanud korraldama Eestis paarisuhte koolitusi lahutajaile ja üksikvanemaile.
Kui arvestada, et pooled abieludest lahutatakse, lahutatakse ka umbes pooled vabaabieludest. Sellest lähtuvalt jääb umbes 7000 last igal aastal üksikvanemaga peresse ja umbes 34 protsenti neist lastest võib sattuda vaesusriski (sissetulek alla 87 euro ühe lapse kohta kuus). Eesti statistika kvartalikirjas 2/2011 toodi välja, et Euroopa Liidu 200 miljonist leibkonnast moodustasid 2009. aastal üksikemad 3,7 ja üksikisad 0,5 protsenti. Eestis oli selliste leibkondade osatähtsus kaks korda kõrgem, üksikemade osas koguni kõrgeim EL-is ehk 7 protsenti. Ka üksikisade osatähtsus 0,9 protsenti kuulus kõrgeimate hulka.