Meediakajastus – Küllike Lillestik

Erinev kultuuritaust paneb kaasade suhted proovile

autor Marina Lohk

Kui füüsiline külgetõmme, ühised huvid ja jutuainet pakkuvad teemad viivad sageli kokku ka kõige erinevama kultuuritaustaga inimesed, siis suhte arenedes ja kooseluni jõudes võivad lahknevad arusaamad põhjustada pingeid või ajada paari hoopis lahku. Loe siit edasi …

Pereterapeut Küllike Lillestik:

Kuidas reageerida näiteks siis, kui partneri arusaamad soorollidest erinevad sinu omadest nagu öö ja päev? Kui kooselus selgub, et mehe arvates on naise koht kodus, või siis vastupidi – et mees eeldab naiselt kõiges võrdset panust, panustamata seejuures kodus sama palju, mistõttu naise õlule langeb hoopiski suurem koorem?

Või kui kaaslase jaoks on norm vastassoost sõpradega suheldes väga flirtiv olla, samas kui sinu jaoks ületab see kõik piirid?

Kui inimesed armuvad, varjutab hormoonidemöll ja kõikehõlmav «liblikad kõhus»-tunne sageli terve mõistuse. Teine riik, võõras päritolu, keel ja kultuur ei tundu siis enamasti kuigi suurte takistustena, sest sel hetkel loeb eelkõige kõik see, mis sädet tekitab ja liidab.

Kooselus võivad illusioonid paraku kiirelt puruneda. Kodust ja ümbritsevast keskkonnast kaasa tulnud ootused, harjumused ja soorollid võivad ühtäkki valusalt põrkuda ning siis sõltub väga palju juba sellest, kui palju ollakse valmis partneri eripärasid mõistma, nendega arvestama ja kompromissile minema.

«Alguses ollakse väga palju teineteisega nõus, aga kui elud ühendatakse, tuleb hakata rääkima, mis roll kellelgi on, kes kui palju koju toob, mis kodutöid keegi teeb, kuidas käitutakse seltskonnas, kuidas võõrustatakse,» teadis rääkida paari- ja pereterapeut Küllike Lillestik.

Ta tõi näiteks ühe paari, kus tüli tekitasid üllataval moel just nimelt erinevad külaliste vastuvõtmise kombed. «Näiteks eesti peres, kui tulevad külalised, siis vanasti ju kaeti lokkav laud, aga tänapäeval tehakse mõned snäkid ja võib-olla pakutakse teed ja kooki. Aga mees oli sellisest kultuuriruumist, kus ei tule kõne allagi, et naine ei kokka,» rääkis Lillestik.

Täpsemalt eeldanud mees, et külaliste ootuses võtab tema abikaasa terve päeva töölt vabaks, et valmistuda, ning katab rikkaliku laua ja teeb endale soengu pähe. Vähem põhjalik lähenemine näis talle ebapiisava austusena oma külaliste suhtes.

Paariterapeudi sõnul saavad multikultuursete paaride puhul sageli komistuskiviks ka laiemad kodust kaasa tulnud ja seega harjumuspärased soorollid, mis ei pruugi kaaslasele sobivad tunduda.

Lillestik tõdes, et väga paljudes kultuurides on naistel ja meestel kindlad rollid, mis on ära jagatud, ent 1970–80ndatest on need rollid hakanud tasapisi muutuma. «Aga kuna me sünnime perekonda ja oleme kodeeritud olema lojaalsed meile kaasa antud mustritele ja traditsioonidele, siis tegelikult on meie noor põlvkond tohutu surve all,» märkis ta.

Nii võib juhtuda, et ühelt poolt aetakse taga võrdõiguslikkust – ja naistel ongi tänapäeval enamasti meestega samad õigused, oma töö ja sissetulek –, ent teiselt poolt tekib veelgi suurem ebavõrdsus, kui naiselt oodatakse korraga nii rahaliselt võrdset panust kui ka mehest suuremat pühendumist kodule ja perele.

Teistpidi võib abielu sellisest kultuuriruumist pärit mehega, kus naised on traditsiooniliselt alati olnud tööl mittekäivad kodu eest hoolitsejad, olla eesti naise jaoks samuti väga suur väljakutse. «Mul on olnud päris palju paare, kus naiste partnerid on lõunamaadest. Seal on mehed harjunud, et naised ongi kodused, keskendunud lastele ja perele, ja nende ülesanne on olla kodust väljas ja teenida raha.»

Kultuuriliste eripäradega tulevad Lillestiku sõnul kaasa ka standardid õigest ja valest. «Need on tavaliselt asjad, mida paar omavahel läbi ei räägi, aga kui üks eksib, siis see on väga rigiidne (jäik), milline on aktsepteeritav käitumine ja milline mitte,» rääkis terapeut.

Ta tõi näite, et mõne kultuuri puhul ei ole viisakas, kui naine mehe äripartneri või kolleegi ees oma arvamust avaldab – isegi siis, kui tema käest küsitakse. «Siis tuleb öelda, et jah, ma kuulsin, mis sa rääkisid – see on täpselt see, mida minagi mõtlen! Aga eesti naisel on oma arvamus, eriti kui tema poole pöördutakse!»

Seda kinnitas ka eestlanna Raili (nimi muudetud), kelle elukaaslane on pärit Hollandist. Naisel on enda sõnul komme vestluse käigus teise inimese lausetele sujuvalt sisse sõita, ent mehe jaoks on see äärmiselt ebaviisakas. «Imelik, et varem pole kunagi keegi mulle seda öelnud. Väga hea õppetund,» märkis ta.

Samas eeldab mees temalt tõsiste vestlusteemade puhul head argumenteerimisoskust. «Meie suhte alguses olid tavapärased pühapäevahommikused vestlused majanduse, poliitika, filosoofia teemadel. Olles juristi haridusega, arvasin end hästi väitlevat, ent tema kõrval jäi mul puudu süvitsi minemise oskusest ja teadmistest. Arvan, et meie koolisüsteem ei harjuta lapsi ja noori sellega, et on hetki, kus sul tuleb end hästi presenteerida, anda põhjalikke vastuseid ja osata end selgelt väljendada,» tõi naine näiteks.

Samuti oli Raili jaoks suhte alguses raske see, et ta eeldas mehelt allumist tema naiselikule vaba aja planeerimisele. «Kõik minu sõbrannad on suured organiseerijad ja nende mehed lähevad sellega kenasti kaasa. Minu elukaaslane aga ei lase omale ette kirjutada reegleid, päevakavasid ja plaane. Tema otsustab ise ja ei tee asju vaid naise äranägemise järgi,» rääkis ta.

Teisalt kohtlebki ta naisi kõiges kui endaga võrdseid. «Näiteks kui joome veini ja minu klaas on tühi, siis tema ei torma kallama, sest ma võin ju ise ka endale veini valada. Ma olen talle seletanud, et meil need asjad nii ei käi,» märkis Raili.

Lillestiku sõnul võib mõnele naisele tulla üllatusena seegi, et paljudes kultuurides ei ole naisel lubatud väljendada rahulolematust suhte üle. «Näiteks on lubatud rääkida, et lapsed ei saa omavahel läbi, et mis me teeme. Ja siis isa läheb ja õiendab nendega autoritaarselt. Aga et naine väljendaks iseenda vajadusi, iseenda rahulolematust ja soove… See on paljudes kultuurides tabuteema ja tekitab hästi palju probleeme.»

Probleeme võivad tekitada ka klassivahed. «Eestis ei ole väga suurt klassierinevust, aga kui näiteks abielluda Lõuna-Euroopa riiki väga rikkasse perekonda, siis nad eeldavad, et sa loobud oma karjäärist, oma tegevustest ja hakkadki niisama elama – kõik see, mida sa vajad, makstakse kinni,» tõi Lillestik näite.

TERAPEUT SOOVITAB

Kõige tähtsam on, et paar julgeks minna teraapiasse, kui neil tekivad raskused. Pereterapeut saab aidata hakata lahti rääkima kõiki kultuurilisi erinevusi – nii saab paar tagasi tunde kontaktist ja ühenduses olemisest. Tähtis on aidata partneritel julgeda seda välja rääkida ja ära defineerida, et need on erinevused. Sest kui me armume, siis sulandumine on nii suur, et tundub, teine inimene on nagu mina. Kui aga hormoonide mõju üle läheb, siis jõuab kohale, et tegelikult on väga palju erinevusi.

Kui erinevused on lahti räägitud, siis sellisel juhul, kui inimene on valmis võtma enda eest vastutust – ta ei pane vastutust enam teise inimese peale, et sina pead muutuma ja sina pead teistsuguseks saama –, siis on võimalik sellega elada.

Sest isegi samast kultuuriruumist partneriga, kui ta tuleb teisest peresüsteemist, tuleb väga palju kummalisi asju kaasa. See töö, mida paar hakkab tegema, ongi see, et nad hakkavad samm-sammult lahti rääkima, millised on need ootused, vajadused, uskumused; mida nad tunnevad, kui teine on teistsugune ja mis see üldse täpselt on.

Mõnikord ma aitan inimestel rääkida, mida nad vajavad, ja siis selgub, et vajadused seal all on hästi sarnased, aga see, kuidas me neid vajadusi oma kultuuriruumis rahuldada saame, on erinev. Kui paar saab sellest aru, et nad tegelikult tahavad ühte ja sama, siis nad saavad teha kokkuleppe, millisel viisil nad selle loovad.

Nii tekib rohkem loogikat ka selle koha pealt, et teine on erinev, kuigi meil samas võivad olla samad vajadused ja soovid. Lõpeb võimuvõitlus, kelle ego on õigem ja kellel on rohkem õigust oma arvamusele ja maailmatunnetusele. See nõuab väga suurt koostööd.

Erinev kultuuritaust paneb kaasade suhted proovileKüllike Lillestik2019-10-07T10:12:05+00:00

“Oma surnud last süles hoida ei ole lihtne …”

«Oma surnud last süles hoida ei ole kerge …»

Allikas: Naisteleht
Autor: Signe Lahtein

«Aitäh Sulle, kallis laps, et Sa olid meiega nii kaua, kui Sa olid. Mälestuses oled igavesti,» kirjutas Pille Kunart 2011. aasta veebruaris vaid kolm päeva pärast seda, kui sündis tema esimene laps Liisi. Väikese tüdruku silmad ei avanenud kunagi.

Pille (39) ja tema mees Virgo (42) teadsid juba last oodates, et tema nimi on Liisi. Täpselt samamoodi nagu nad aastapäevad hiljem olid kindlad, et tulemas on Grete (2). «Ma arvan, et nad ise ütlesid meile, mis nende nimed on,» usub Pille lihtsalt.

«Ta oli nagu tavaline magav laps.»

«Liisi oli kõik need päevapealt loetud üsasisesed kuud kui musterlaps, kes kiikus, põtkis ja mürgeldas, aga ei tekitanud ühtegi keerulist hetke ei emmele, ei issile. Kasvas täpselt nii, nagu pidi, ja kõik oli kogu aeg kõige paremas korras. Liisi alati kuulas, mida talle öeldi, ja püüdiski nii teha. Oli siis see tuharseisust peaseisu keeramine enne viimast ultraheli, palve mürgeldamine ööseks lõpetada ja magama jääda, või siis hoopis vastupidi, väike müks anda, et emme teaks, et kõik on korras. Kuni selle hommikuni, kui müksu enam ei tulnudki …»*

Kaks päeva oli tähtajast, mis arstid Liisi sündimiseks välja olid pakkunud. Pille läks plaanilisse kontrolli midagi halba aimamata. Kuid KTG-aparaat ei tuvastanud enam beebi südamelööke.
«Jäime kohe haiglasse. Kui öeldi, et pean ise sünnitama, oli see mulle alguses ehmatus – arvasin, et tehakse keiser ja laps võetakse välja. Kuid tagantjärele oli see väga hea ja õige, et ise sünnitasin,»
meenutab Pille. Just sünnitamine aitas nii tema kehal kui ka mõistusel leppida sellega, et see rasedus on läbi. Pille kinnitab, et ise sünnitamine tegi sellest kurvast sündmusest siiski kogemuse, milles oli omamoodi ilu.
Kui tavaliselt aitab emmel valudest üle hingata igatsus juba näha oma last, siis Pille tunnistab, et kartis seda hetke. «Sünnitus kulges sujuvalt, kõik oli just nii, nagu ma olin arvanud. Aga see oli nii raske! Ma teadsin, et mul on kõhus surnud laps, ja kogu aeg mõtlesin, et milline ta küll välja näeb? Mul oli hirm teda näha. Ka pärast sünnitust lükkasin seda hetke edasi,» tunnistab ta.
Kuid kui väike Liisi emme sülle anti, kadus kohe igasugune pelgus. «Ta oli nagu täiesti tavaline magav laps.»

Kõigele vaatamata ema ja isa

«Liisi sündis 01.02.2011 kell 03:23.Tunnike puhastati natuke Liisit ja mind ja tikiti natuke marrastusi ja ühte pisikest rebendit. Virgo kiigutas sel ajal tütrekest süles. Siis lõpuks saime tagasi palatisse ja olla päris pikalt oma kalli lapsukesega. Ka hommikul saime veeta veel tunnikese Liisiga. Meil on nendest hetkedest fotod ja mälestused. Suur aitäh Küllikesele, kes julgustas meid neid fotosid tegema.»

Kohe, kui Pille ja Virgo said teada, et Liisi on surnud, pakuti neile haiglas nõustajat. Pille on väga rahul, et toona pakkumise vastu võttis – kriisinõustaja Küllike on nende peret väga palju aidanud. «See on nii keeruline olukord, sellest üksi välja tulla on väga raske,» kinnitab Pille. «Küllike oskas meie mõtted õigetele radadele suunata. Kasvõi sel ajal, kui ma olin oma toas pärast sünnitust, kurb ja ilma oma lapseta, samas kui kõrvaltubades vastsündinud beebid häälitsesid – esimene tunne oli, et tõmbaks padja üle kõrvade, et seda ometi mitte kuulda. Aga Küllike soovitas meil selles hoopis head näha – tõestust, et kõik lapsed ei sure ära. Ta oskas näidata meile, et elu läheb edasi.»
Muidugi ei tulnud see kohe ega kiirelt. Pille mäletab siiani, kui meeletult raske oli tal haiglas kuulata KTG-aparaati, mis oli nii valjuks keeratud, et ühe kohe sündiva beebi südamelöögid kostsid läbi seina. «See oli just see heli, mida ma nii väga olin oodanud. Aga mida ma enam ei kuulnud …»
Nõustaja Küllike soovitas Pillel ja Virgol kasutada võimalust olla rahulikult oma lapsega koos.
«Sa vaatad teda, püüad meelde jätta, milline ta nägu on, võtad ta käekese oma pihku … Sest tead, et rohkem sa teda ei näe. Mul ei olnud kerge hoida teda süles, see oli kindlasti eneseületamine. Aga see oli väga oluline – ma olen saanud teda hoida,» ütleb Pille.
Vahest võib esmapilgul kummaline näida ka soovitus teha surnud lapsest pilte. Kuid ka selle kohta leiab Pille tagantjärele, et on väga hea, et nõustaja neile selle mõtte andis. «Ta tõi meile isegi oma kaamera, sest mul polnud ju midagi kaasas, olin tulnud vaid arstlikku kontrolli. Mõtlesin algul küll, et eks teeme need pildid, hiljem paistab, kas ma tahan neid üldse kunagi vaadata või mitte. Nüüd olen internetist lugenud, et välismaal on lausa eraldi fotograafid, kes spetsialiseeruvadki sellele, et nad teevad surnud vastsündinust tõelise ilupildi – vanematele mälestuseks,» räägib Pille.
Pikka aega seisis pilt Liisi tillukesest jalast Pille kodus riiuli peal teda meelde tuletades. «Kui jäin uuesti lapseootele, siis umbes poole raseduse peal tundsin, et see pilt hakkab mind segama, et ma tahan selle kappi ära panna. Nüüd on Liisi pildid kõik ilusas roosas albumis.»
Väga tihti roosat albumit nende kodus välja ei võeta. Elu on läinud edasi.

Kas ma olen ainuke?

Surmast meie ühiskonnas kuigi palju ei räägita. Eriti laste surmadest. Pille otsis pärast Liisi sündimist meeleheitlikult interneti kaudu saatusekaaslasi, ta oleks väga tahtnud kohe alguses rääkida kellegagi, kes läbi samasuguse kogemuse tulnud. «Sellisel hetkel sa tunned end väga üksi – et sa oled ainus inimene maailmas, kellega selline asi on juhtunud. Õnneks saime mõlemad koos mehega veel mitu kuud käia nõustaja juures. Tema pani uskuma, et see pole nii,» räägib Pille ja leiab, et nõustamisteenus peaks leinas vanematele kehtima automaatselt, mitte vabatahtlikkuse järgi. «Isegi kui esimesel šokimomendil tunned, et ei taha kedagi näha ega kellegagi rääkida, on sellest abi.»
Pillele tähendas väga palju, kui tuttav Inglismaalt talle kulleriga kaastunde avaldamiseks 10 valget roosi saatis. «Aga need olid ka ainukesed lilled, mille sain … Mulle oli tol ajal väga tähtis iga märguanne, et sõbrad-tuttavad mõtlevad mu peale. Arvan, et see on igale leinajale tähtis. Oma kogemusest õppisin ise ka – kui nüüd kuulen, et kellelgi mu tuttavatest on keegi surnud, ma kindlasti helistan või otsin mingi mooduse talle öelda, et mõtlen tema peale …»
Urnike Liisi tuhaga maeti vanaisa kõrvale mõni kuu hiljem. Haual kasvab ilus valge roos, mis on Pillele justkui sümbol tema tütrekesest. «Mulle on oluline, et Liisi haud on olemas.»
Natuke segab Pillet aga see, et seaduse järgi ei anta surnuna sündinud lastele isikukoodi. «Leian, et võiks siiski anda. Minu jaoks on tähtis, et saadaks aru, et ta on ju minu laps, ta on ju samuti inimene …»
Pille teab, et üsasiseste surmade puhul jääbki tihti teadmata, miks just nii läks. Liisit küll lahati, kuid arstide sõnul oli lapsega kõik korras. Nii et tema surma põhjust ei tea keegi tänini.

Elu lähebki edasi

«Me kohtume Küllikesega veel edasi. Sellest šokist ja leinast ülesaamiseks läheb pool aastat kuni aasta. Me oleme teineteisel olemas. Me oleme Liisi emme ja issi …»
On paare, kes pärast sellist kogemust kauaks kokku ei jää – lihtsalt liiga valus on. Pille mõtiskleb, et juhtunu oli neile mehega mõlemale küll suur šokk, aga nad tasapisi tervenesid sellest koos. «See jääb meie elu osaks, aga see ei jäänud valdavaks.»
Tegelikult tundis Pille üsna kohe, et on valmis uuesti lapseootele jääma. «Mu süda nii väga igatses last – elus last. Ma ei tundnud, et tahan jääda kinni sellesse hetke, et mul nüüd ongi surnud laps ja kõik.»
Gretet oodates oli Pille mõistagi üsna murelik rase. «Eriti just viimasel raseduskuul käisin hästi tihti KTGs oma beebi südamelööke kuulamas. Käisin ka vabastavat hingamist tegemas, see aitas palju kaasa lõõgastumisele ja õpetas keskenduma sellele hetkele, pannes kõrvale selle eelmise kogemuse.»
Ka rääkis Pille enda sees kasvavale Gretele, et mis muremõtted ka emme peas ei keerleks, need pole tema, tuttuue inimese probleemid. Et tema «töö» on aina kasvada.
Nagu vanem õde Liisi, nii oli ka Grete juba emme kõhus igati sõnakuulelik tüdruk. «Nii et kui me ühel õhtul umbes nädal enne sünnitähtaega talle rääkisime, et nüüd hakkas issil puhkus ja me oleme tema tulemiseks valmis, hakkaski sünnitus poole tunni pärast pihta,» muheleb Pille.
Grete on Pille sõnul väga hea ja rahulik laps. «Vahel mõtlen ikka, et milline Liisi oleks …»

«Hinges on kurbus, lein ja kohati ka tühjus, aga samal ajal ka suur-suur armastus, rahulolu ja lootus. Meil on laps. Ja see tunne iseenesest on super. Kahjuks on ta meil nüüd juba ainult fotodel ja mälestustes. Aga need mälestused on täiesti lõpuni välja 100% positiivsed.»

* Lõigud Liisi sündimise loost, mille Pille pani kirja 2011. aasta veebruaris.

Pildiallkirjad:

«Ma tahtsin oma lapsest rääkida.»: Pille mäletab, et tahtis pärast Liisi sündimist väga oma lapsest ja kogemusest rääkida. Õnneks leidus tal lähedasi ja sõpru, kes seda mõistsid. Pille usub, et ka teistega, kes sama läbi elanud, võib samamoodi olla, ning paneb südamele, et keegi ei tohiks oma murega üksi jääda.

Kaks tütart: Kaheaastasele Gretele on Pille korra näidanud tema surnult sündinud õekese pilte. «Mu soov on, et tema jaoks tuleks teadmine Liisist loomulikult, mitte ükskord suure šokina.»

Kui sa tahad rääkida …
Kui soovid jagada lugu oma surnult sündinud lapse kaotamisest või lugeda teiste kogemusi, otsi internetist üles Vaikuse laste kodulehekülg www.vaiksed.ee. Samast saab ka teavet Padise vallas Harju-Risti kirikaias asuvast Vaikuse laste rahupaigast, mis on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või lahkunud vastsündinueas. See on ühelt poolt paik, kus leinata neid, kel hauda polegi, teisalt koht, kus saab soovi korral mulda sängitada lapse tuha. Hüva nõu ja tuge pakub koguduse vaimulik Annika Laats.

“Oma surnud last süles hoida ei ole lihtne …”Küllike Lillestik2019-10-07T10:12:05+00:00

Ka ühe vanema kasvatada olnud lapsed võivad olla õnnelikud

Allikas: Postimees
Autor: Sirje Niitra

Ehkki laps vajab õnnelikuks lapsepõlveks ja harmooniliseks arenguks mõlemat vanemat, on vahel parem kasvada ühe armastava vanema hoole all, sest pidevad kodutülid mõjuvad igal juhul halvasti, teavad psühholoogid rääkida.

«Mu tütar, kes enne oli kogu aeg tõsine ja hirmunud, on nüüd naeratama hakanud. Meil kõigil on palju parem olla sestsaadik, kui isa lahkus,» vastas kahe lapse ema Kristi, kui temalt lahkumineku mõjudest pärisin. «Isa käib lapsi sageli vaatamas, toetab meid rahaliselt ja me saame hästi hakkama,» lisab ta.

Kahjuks pole eelkirjeldatud pilt päris tavaline. Vahel langeb üksi lapsi kasvatama jäänud vanem lahkumineku järel sügavassse depressiooni, hakkab ennast haletsema ja teist vanemat süüdistama. Mõned murduvad ränga vastutuskoorma ja toimetulekuraskuste all sootuks. Ja siis on vaja, et keegi abistava käe ulataks.

Pereterapeut Helen Alton on oma töös kokku puutunud nii ühtede kui teistega. Põhjusi, miks vanem on jäänud last või lapsi üksinda kasvatama, on väga erinevaid ja sellest lähtuvad erinevad omavahel ka olukorrad. Seetõttu ei meeldi talle üksikvanema sildi külge panemine. «Üksi last kasvatama võib vanem jääda mitte ainult pärast lahutust, vaid näiteks ka teise vanema haiguse või välismaale tööle mineku tõttu. Ühine on vaid see, et ta peab toime tulema siin ja praegu. Kusjuures sageli tulevad üksikvanemad lapse kasvatamisega palju paremini toime kui need, kes küll elavad paaris, kuid kaklevad pidevalt. Isegi kui lapsed ei näe ja ei kuule vanemate tüli, tajuvad nad seda väga valulikult,» ütleb ta.

Pereterapeudi sõnul ei pruugi hästi lõpetatud paarisuhte korral lapsed üldse kannatada, sest sel juhul osalevad lapse kasvatamisel mõlemad. Vahel õnnestub emal või isal peagi ka uus toimiv suhe luua ja laps saab endale uue turvalise keskkonna.

Paraku kaasneb lahkuminekuga sageli sissetuleku langus. Üksinda last kasvatavate vanemate põhimure ongi majanduslik toimetulematus. Selleks et toime tulla, tuleb enamasti rohkem tööd teha, mis aga omakorda tähendab, et lapse jaoks jääb vähem aega. Nõnda «kaotab» laps pahatihti ka teise vanema ja pere vanemad lapsed jäävad väiksemaid katseldades ilma lapsepõlvest. Sellisel juhul on hästi oluline lähedaste toetus. Abi ja nõu saab küsida pereterapeutidelt, toimetulekuraskuste puhul tuleks aga pöörduda kohalikku omavalitsusse.

Altoni sõnul on üksikvanema abistamine siiski tagajärjega võitlemine. Kust üksikvanemad tekivad, miks ei osata pikalt paarisuhtes olla ja kui see tõesti ei tomi, siis valutult lahku minna? Sageli luuakse suhteid ja saadakse lapsi liiga kergekäeliselt. Seega oleks vaja noori rohkem harida nii seksuaalkasvatuse kui suhete hoidmise vallas. Ja siin saaks ka riik oma õla alla panna.

Tugipered tulevad appi

MTÜ Üksikvanema Heaks on ellu kutsutud selleks, et ühendada Eesti üksikvanemaid ning pakkuda neile eestkostet ja tuge nii nõustamisteenuste näol kui ka suhtlus- ja infokeskkonnana internetis.

Portaal www.yksikvanem.com käivitus 2009 aastal Kairi Oja ning Tõnis Veinbergi eestvedamisel. Kuna Kairi oli olemas varasem kogemus lapse üksinda kasvatamisel, mõistis ta hästi üksikvanemate probleeme ja murekohti. Ta kutsus projektis osalema ka juristi Tõnis Veinbergi. Ehhki Eestis oli palju pereportaale ja peredele suunatud tugiasutusi, oli üks haavatumaid ühiskonnagruppe nagu seda on üksinda last kasvatavad vanemad täiesti tähelepanuta. Nõnda käivitus MTÜ Üksikvanema Heaks, mis pakub tugivõrgustikku, infot ning juriidilist ja psühholoogilist nõustamist. Alates 2011. aastast on nimetatud MTÜ ühendanud jõud sihtasutusega Väärtustades Elu, mille eesmärgiks on toetada perede vaimse tervise edendamist ja pereväärtusi ühiskonnas üldisemalt.

Kõnealuse mitteulundusühingu juhatuse liige Küllike Lillestik räägib, et tagasiside (paneksin siia, et sügisel 2012 olnud kampaania) hiljutisele kampaaniale «Issi, kus sa oled?» oli väga elav, kusjuures oli nii kurjustamist kui kiitust. Sellest ajast on tulnud palju kirju üksikvanematelt. Kirjad on suunatud nii juriidilise nõuande kui ka psühholoogilise toe saamiseks, kuid enamuses neil olid mured majandusliku toimetuleku üle, mis näitab, et üksikvanemad on rahaliselt väga hädas. «Samas saime aru, et ega raha üksi ei päästa, inimesed on enamasti kodus isolatsioonis, nende suhted on sassis ja nad vajavad psühholoogilist tuge. Sealt tuli mõte alustada tugiperede programmi loomisega,» selgitab ta.

Ehkki see projekt pole täna veel saanud rahastust, et programmi edasi arendada, tahetakse sellega kindlasti edasi minna. Otsitakse pereseid, kes tahaks üksikvanematele toeks olla. Näiteks võib tugipere võtta mingiks ajaks üksikvanema lapse hoida või soovib teha koos midagi toredat: minna spordivõistlustele või korraldada piknikku. «Ega raha pole enamasti anda, aga saab panustada emotsionaalselt,» lausub Lillestik. Samas on olnud neidki, kes valmis näiteks ulualust pakkuma. Tugipere täidab ankeedi ja MTÜ viib ta abivajajaga kokku. Korra korraldati ka korjandus üksikvanemale, keda üürivõla tõttu ootas ees korterist väljatõstmine.

Ka Lillestik leiab, et rohkem tuleks süüvida üksikvanemluse põhjustesse ja neid analüüsida. «Muidugi on üsna suur hulk naisi, kes otsustanud lapse saada ilma mehega kooselu alustamata. Enamasti on nad asja läbi mõelnud ja teadlikult endale lapse kasvatamise eest vastutuse võtnud. Nemad on tagala kindlustanud ja saavad hakkama. Aga enamasti saab üksikvanemlus alguse sellest, et ei osata luua lähisuhteid ja olla intiimselt lähedased,» nendib ta vastava hariduse puudust. Näiteks tuleks noortele rääkida, mis on kohting, kuidas olla lähedane ilma voodisse minemata, mis on need piirid, millest ei tohi üle astuda. Pole ju saladus, et paljud lapsed on sündinud kiiretest juhusuhetest. Harvad pole ka juhud, kus naisel on lapsi mitme partneniga ja ta kasvatab neid ikka üksinda. Sestap on SA Väärtustades Elu hakanud korraldama Eestis paarisuhte koolitusi lahutajaile ja üksikvanemaile.

Kui arvestada, et pooled abieludest lahutatakse, lahutatakse ka umbes pooled vabaabieludest. Sellest lähtuvalt jääb umbes 7000 last igal aastal üksikvanemaga peresse ja umbes 34 protsenti neist lastest võib sattuda vaesusriski (sissetulek alla 87 euro ühe lapse kohta kuus). Eesti statistika kvartalikirjas 2/2011 toodi välja, et Euroopa Liidu 200 miljonist leibkonnast moodustasid 2009. aastal üksikemad 3,7 ja üksikisad 0,5 protsenti. Eestis oli selliste leibkondade osatähtsus kaks korda kõrgem, üksikemade osas koguni kõrgeim EL-is ehk 7 protsenti. Ka üksikisade osatähtsus 0,9 protsenti kuulus kõrgeimate hulka.

Ka ühe vanema kasvatada olnud lapsed võivad olla õnnelikudGetter2019-10-07T10:12:05+00:00

Sünnitusjärgse depressiooni pime pilv

Autor: Dagmar Lamp
Allikas: Pere ja Kodu

Sünnitusjärgse depressiooni pime pilv

Beebi saabumine perre on rõõmusündmus, mis lööb küll elu mõneks ajaks sassi, kuid kõik lapsevanemad teavad, et sulle kingitud esimene naeratus on midagi, mille nimel võib kõik need unetud ööd ja oksesed riided välja kannatada. Mõnikord aga muutub emas midagi täielikult ning elu tundub lõputu õudusunenäona, millest ei näi väljapääsu olevat. Tere tulemast sünnitusjärgse depressiooni pimedasse pilve.

Statistika näitab, et umbes 80 protsenti äsjasünnitanud naistest puutub kokku nähtusega mammamasendus (baby blues), mis võib kesta paarist päevast kuuni. Naine on tujutu, isutu, unetu, nutab palju, on ülitundlik ja närviline. Enamasti möödub sünnitusjärgne meeleoluhäire ja jääb mällu vaid segase eluperioodina. 10-20 protsenti kõigist värsketest emadest aga leiavad end ka pool aastat või lausa mitu aastat hiljem ikka selles halvas unenäos. See on sünnitusjärgne depressioon (SJD).

Erinevalt mammamasendusest on tegu märksa tõsisema haigusega, millega käivad kaasas düsfooria (tõsine pahurus ja rahulolematus), emotsionaalne labiilsus, unetus, segadus, ärevus, süütunne ja isegi suitsidaalsed mõtted. See konditsioon, mis harilikult tabab naisi esimese kolme kuu jooksul pärast sünnitust ning mõjutab tugevalt lisaks emadele ka beebisid ning lähedasi. Ja nagu sellest veel vähe oleks – SJD läbi elanud naised põevad järgmise viie aasta jooksul kaks korda tõenäolisemalt uusi depressiooniepisoode.

Mida see kõik beebide jaoks tähendab? Uuringud on kinnitanud, et emade depressioon mõjutab lapsi eriti valusalt: ema-tita lähedussuhe saab kannatada, lapse emotsionaalne areng võib pidurduda, ilmnevad probleemid sotsialiseerumisel, mõjutada saavad kognitiivne ja kõne areng jne.

Miks siis mõned emad lendlevad läbi raseduse ja elu beebiga, samas kui teised langevad musta auku, kust väljapääsu ei näigi olevat? SJD tekkepõhjused on senini ebaselged, kuigi rühmade kaupa teadlasi on murega tegelenud ja seda uurinud. Enamasti peetakse põhjuseks erinevaid psühhosotsiaalseid tegureid, näiteks vähene toetus ümbritsevatelt, stressirikkad elusündmused, mured lapsehoiu osas, madal enesehinnang ja probleemid partneriga. Eluraskuste ilmnemine niigi stressirikkal eluperioodil, mida rasedus ja sünnitus kahtlemata on, tekitabki “täiusliku tormi” olukorra.

Aina enam uurijaid on aga veendunud, et naise suhe tema elukaaslasega on võtmetegur ning mida rohkem me mõistame partneri rolli sünnitusjärgsel ajal, seda paremini suudame me sünnitusjärgse depressiooni tekkimist ennetada.

Rabele, mis sa rabeled…

“Ühel päeval kukkus põrand täitsa alt ära ja ma tundsin, et ei suuda enam niimoodi hulpida ja et aeg on uppuda. Rahulikult, vaikselt vajuda, enam mitte eksisteerida…” kirjeldab Tiina musta keerist, mis ta kaks aastat pärast tema teise lapse sündi kätte sai. Liina on ema, kellel on kaks imetabast poega (3- ja 7-aastased), ning ta on sünnitusjärgse depressiooni ellujääja. Justnimelt ellujääja, sest SJD on võitlus elu peale.

Tiinal on ennegi olnud muresid masenduse ja depressiooniga. 20ndates läbis ta antidepressandikuuri. “Pärast seda oli rahu majas – ehk peas – üle kümne aasta,” räägib naine. Tema esimene laps sündis suvel, sünnitus läks vaevata, ämmaemandad olid väga hoolivad ja abivalmid. Depressioon jäi tulemata.

Tema teine laps sündis talvel, ämmemandad olid külmad ning sünnitajale eriti tähelepanu ei pööranud. Lisaks keeras poiss end sünnituse ajal tagurpidi ning ei tahtnud kuidagi päevavalguse kätte jõuda. “Kokkuvõttes oli sünnitus täielik trauma,” nendib Liina aastaid hiljem ning lisab, et puudus ka sünnitusjärgne hoolitsus.

Depressiooniajalooga Tiina on väga hästi kursis, millised tunded ja mõtted on normaalsed, millised mitte. “Rabelesin seekord ilma abita, kuni laps oli umbes 2aastane. Käisin jooksmas, toitusin väga tervislikult…” Kodused vahendid aga ei aidanud ning ühel hetkel vajus Tiina vee alla vajumas ning ei leidnud endas jõuraasugi, et uuesti pinnale rabeleda.

Bussiõnnetus, mis hiilis ligi märkamatult

“Olen teistelt emadelt kuulnud, et sünnitusjärgne depressioon võib sind tabada nagu täiel kiirusel kihutav buss. Sa nutad päevad läbi, loobid asju või tõmbud täielikult endasse ning eemaldud oma beebist. Minu kogemus oli aga vastupidine – vahel juhtub, et sind ei taba kihutav buss, vaid depressioon hiilib sulle märkamatult ligi,” meenutab Tiina. Pealtnäha oli pikka aega kõik korras. Ta oli beebiga lähedane, hoolitses oma perekonna eest… aga pea oli justkui mustades pilvedes. Baby blues, ütles ta endale. Kuid see pilv aina tihenes ja tihenes, kuni ühel hetkel avastas naine, et temast on saanud kergesti ärrituv, rampväsinud, närviline ja pidevalt hirmul inimene. Ta oli muutunud iseendale täielikuks võõraks.

Tiina otsustas, et see pole keegi, kes ta tahaks elu lõpuni olla. Ta tahtis olla uuesti tema ise. Läks arsti juurde ning niipea kui ütles esimesed sõnad, vallandus pisarate tulvavesi. “Arst kuulas kenasti kogu loo ära – kui jama oli sünnitus, kuidas ma ei talu lapse sünnipäevi, sest siis tuleb kõik jälle meelde – ning teatas: sünnitusjärgne depressioon. Kirjutas rohud ning määras aja psühholoogi juurde.” Teraapias Tiina käis küll vaid mõned korrad, sest rohud hakkasid kohe tööle ning kuna muid probleeme polnud, hakkas pilv lõpus hajuma.

Depressioon on haigus, järelikult ravitav

Kokku võttis Tiina antidepressante kaks aastat. Tegi pärast esimest aastat katse loobuda, kuid ärevushood tulid kiirelt tagasi. Aasta pärast läks uuesti AD-delt maha ning sellest ajast saadik pole enam SJD varju nende majas näha olnud. “Ma muidugi söön kohutavalt tervislikult, jooksen palju ja teen muud trenni. See kõik on minu jaoks ülioluline, et ma end hästi tunneks. Füüsiline heaolu ja vaimse heaolu vahel on minu jaoks võrdusmärk,” räägib naine.

Oma kogemusest rääkides jagub Tiinal lähedastele vaid kiidusõnu. “Mees on mul kogu selle jama ajal fantastiline olnud ning üldiselt pole keegi mulle ühtegi etteheidet teinud, et miks ma näiteks rohte võtan,” ütleb naine. “Ma ise olen üsna kindlal arvamusel, et depressioon on lihtsalt haigus nagu näiteks suhkruhaigus – kehas on mingi keemiline tasakaal paigast, mingi protsess katki, ning see tuleb lihtsalt rohtude ja/või psühholoogide abiga ära parandada. Häbeneda pole mingit mõtet, sest haigus pole kellegi “süü” ega näita, et sa oled nõrk inimene,” julgustab Tiina, kes jälgib oma vaimset tervist iga päev ning on häda korral valmis härjal sarvist haarama.

Nõukogude naiste järglased pressivad iga hinna eest ise

Tallinna Raseduskriisikeskuse juhataja Küllike Lillestik sõnab, et sünnitusjärgne depressioon on laiem probleem kui diagnoositakse. “Miks näevad perearstid sünnitusjärgset depressiooni nii vähe? Üheks probleemiks on kindlasti see, et emade mured pannakse äsjasünnitanud naiste hormonaalsuse ja tujukuse arvele,” kinnitab Lillestik.

“Teine oluline faktor on, et me oleme tugevate naiste järglased! Põlvkondade viisi on meie esiemad pidanud üksinda hakkama saama,” selgitab kriisinõustaja. “Mehed on olnud sõjas, mehed on olnud põllul, mehed on olnud kolhoosis – see on põlvkondade kolleektiivene trauma.” Ning nii pole see olnud mitte vaid viimasel sajandil, eesti naine on olnud üksi laste, loomade ja majapidamisega viimased pooltuhat aastat! “Me oleme ise harjunud hakkama saama, me oleme harjunud, et pole vaja mehi, pole vaja kaevelda, on vaja lapsed üles kasvatada loomad sööta, maa harida.”

Pole ime, et sellise geenidesse kodeeritud iseseisvusinstinkti toel leiavad paljud naised, et abi paluda on väga keeruline. Siinkohal tulebki mängu naist ümbritsevate lähedaste ringi, eelkõige elukaaslane. “Naist tuleb kuulata,” paneb Küllike Lillestik südamele. “Naised ei vaja selles seisundis lahendusi. Me vajame, et meid kuulatakse ja et meid usutakse. Meie peredes kipub olema nii, et mehed hakkavad kuulamise asemel kohe lahendusi pakkuma. Üldiselt oleme me naistena aga nii targad, et kui me saame natuke kaagatada – nagu Setomaal öeldakse – leiame me ise lahenduse!”

Võti peituks ennetuses

Teine suur probleem on tõsiasi, et naised ootavad liiga kaua, enne kui nad lõpuks rääkima hakkavad. “Siis aga naine räägib, olles ise pingeseisundis ning ärev, mehel käivitab see automaatselt evolutsiooni käigus kaasa antud mehhanismi, mis ütleb talle, et ta pere on ohus, olukord tuleb lahendada!” Ning see teeb olukorra sageli veelgi hullemaks.

Kuna SJD tabab sageli naisi, kes hädas ka oma partnerlussuhtega: mees pole piisavalt toeks või on ootused isarollile reaalsusest totaalselt erinevad. “Väga aitaks, kui juba koolides õpetataks lastele, misasi üldse on paarisuhe, kuidas lahendada konflikte, kuidas suhet luua ja tervena hoida. Kui see oleks Eestis olemas, oleks väga palju võimalik ära hoida sünnitusjärgset problemaatikat, sealhulgas ka sünnitusjärgset depressiooni,” selgitab Lillestik, et korraliku ennetustöö kasu oleks määratu. “Nii elaksid pered palju paremini üle selle raske eluetapi. Kõige suurem lahutuste protsent on just nende paaride hulgas, kelle lapsed on 2-4aastased. See on tagajärg sellele, kui raseduse käigus on kohanemine liiga keeruline olnud. Lahutuste arv on õõvastavalt suur!”

Seetõttu sai omal ajal loodud ka raseduskriisi keskus, mis ei tegele ainult kriiside lahendamisega, vaid ka preventsiooniga. Üheks ennetuse vormiks on näiteks PREP-paarisuhtekoolitust paaridele, kel on kõik hästi, kuid läbi teadlikkuse tõstmise aitab ära hoida terve pere vaimse tervise langust tulevikus, kui stressirikas aeg käes.

August välja jõudmise tee

Paraku jõutakse abi otsima vahel liiga hilja. Raseduskriisi keskusesse ja raseduskriisi nõustamisele on oodatud oma muredega kuni pooleaastaste laste emad, mis Lillestiku sõnul ei ole just kõige parem süsteem – tema kogemuse kohaselt otsivad emad abi kas lapse 3.-4. elukuul või siis alles 8.-9. elukuul. Seega peaks olema rohkem asutusi, mis naisi ja peresid sellises olukorras aitaks ning raseduskriisi nõustajad julgustavad pöörduma neile nõustamisele ka siis kui laps on vanem kui 6 kuud, koos leitakse tugisüsteem.

Kas ehk on sünnitusjärgne depressioon siiski midagi, mis ise üle läheb? Ootad piisavalt, surud hambad risti – ükskord paistab päike jälle? “Muidugi on võimalik sellest jagu saada,” sõnab raseduskriisi nõustaja. “Aga mis hinnaga? Mis juhtub, kui terve lapse esimese eluaasta on ema halvasti toimetulev, närviline, vihane, konfliktne? Laps kasvab suuremaks, ema pöördub samm-sammult tagasi endise elu juurde, saab sõbrannadega välja, trenni, tööle… Aga üks tagajärgedest on kindlasti see, et kannatada on saanud ema-lapse lähedussuhe. Laps on ülitundlik, kardab, jonnib, nutab. Mis tagajärjed on sellel paarisuhtele? Sõbrasuhetele?” Lillestiku küsimused on pigem retoorilised.

Kui aga naine kriisikeskusesse jõuab, on probleemide harutamise esimeseks sammuks nõustamine. “Me aitame inimesel jõuda arusaamiseni, mis temaga toimub, millised tema tunnetest on normaalsed, millised mitte,” kirjeldab Lillestik. Paljudel juhtudel astub uksest sisse õnnetu ema ja teatab, et ta on nii üksi, tal pole mitte kedagi! Kui koos nõustajaga aga asja samm-sammult vaatlema asuda, tuleb tihtipeale välja, et inimesi värske ema ümber on küll, aga neile toetuda enam ei julge või ei jaksa. “Me aitame inimesel üles leida ressursid, mida ta vajab ning mis tal on olemas, et olukorrast välja tulla.”

Edasi on järgmiseks etapiks juba teraapia – juhul, kui see on vajalik, aidatakse leida terapeut või psühholoog. Kui on tegu aga juba väljakujunenud sünnitusjärgse depressiooniga, aitavad raseduskriisikeskuse nõustajad leida tee psühhiaatri juurde. “On olukordi, kus naised vajavad sekkumist ravimite näol või suisa haiglaravi. Kui minu juurde tuleb naine, kelle tita on üle- või alakaaluline, kes ei maga või on viril, siis olen ma peaaegu 99,9% kindel, et ema on hädas või on väljakujunenud meeleoluhäired või on algamas depressioon,” ütleb Küllike Lillestik.

Antidepressandid pole kindlasti midagi, mida karta, kuid sageli ei olegi need üldse vajalikud. “Enne seda on võimalus aidata end looduslike vahenditega, erinevate teraapiavormidega. Meil on olemas MTÜd ja vabaühendused, kelle eesmärk on just naisi sellises olukorras aidata, kes aitavad emadel taas igapäevaellu pöörduda. Depressioonis inimene tõmbub iseendasse ja maailm tundub hirmuäratav koht, kuhu tagasi pöörduda,” annab Lillestik nõu.

Vajad abi? Räägi kellegagi!

“Me oleme väga eelarvamuste küüsis,” nendib kriisinõustaja ja julgustab naisi oma meestesse rohkem uskuma. Kui paarisuhe vajab tööd, naisel on raske ja isekeskis enam hakkama ei saa, siis tasub julgelt paariteraapia poole pöörduda. “Tänapäeva ühiskonnas pole mehed hommikust õhtuni sõjas või kolhoosis. Meie mehed on vaimselt intelligentsed inimesed, kes tahavad ise olla paremad mehed ja isad,” on Küllike Lillestik veendunud, et mehed tulevad hea meelega teraapiasse kaasa ja vastupidine stereotüüp on iganenud.

Mõnikord aduvad lähedased enne, kui naine seda tunnistab, et midagi on viltu. “Mehed, kui te näete et naisel on raske, siis võtke ise toru ja helistage, küsige nõu!” julgustab raseduskriisinõustaja.

Liina Bumckinghamil on sarnases olukorras olevatele naistele kolm lihtsat soovitust. “Esiteks – räägi sellest arstile/mehele/sõbrannale/emale – ükskõik kellele, kes kuulab ja mõistab. Kui ma olin lõpuks oma mure ära rääkinud, hakkas mul sada korda kergem. Me tahame kõik olla tugevad, aga teinekord tähendab tugevus seda, et peab kõva häälega välja ütlema: ma pole tugev, ma vajan abi.”

Teiseks kinnitab kahe lapse ema, et medikamente ei maksa karta. “Rohtude võtmine ei tähenda, et sa oled hull, nõrk või saamatu. Kui pea valutab, võtad ju ka rohtu ja ei kannata niisama,” naeratab Liina julgustavalt.

“Ja kolmandaks: hoolitse enda tervise eest! Proovi liikuda nii palju kui võimalik, söö vitamiinirikast värsket toitu ja tee valik olla tervislik iga päev. Ka siis, kui tahaks vaid teki all olla ja šokolaadi süüa,” paneb depressiooni seljatanud Liina kaaskannatajatele südamele.

Sünnitusjärgse depressiooni pime pilvGetter2019-10-07T10:12:05+00:00

Raseduskriisi esineb üha rohkem

Allikas: Postimees. 30.01.2008

Eile avati Tallinnas Tuukri tänava hubases Ema ja lapse majas esimene raseduskriisikeskus, kuhu pered saavad pöörduda kõigi rasedusega seotud psühholoogiliste muredega.

“Raseduskriisikeskus toetab emaks-isaks olemist ja kasvamist,” selgitab vastavatud keskuse juhataja Küllike Lillestik. Tihti seisab perekond uues olukorras vastamisi seni tundmatute küsimuste ja muredega ning vajab kedagi, kellega usalduslikus õhkkonnas probleemidest rääkida – just sel eesmärgil keskus loodi.

“Sihtrühm, kes võiks raseduskriisi nõustamisest ja loodavatest tugirühmadest abi ja nõu saada, on üsna suur – õigupoolest võiks sinna kuuluda kõik sünnitamisealised naised ja nende lähedased, sealhulgas mehed,” ütleb Lillestik ja lisab, et vajadust sellise teenuse järele teadvustatakse üha enam.
Raseduskriisi nõustaja poole saab pöörduda kõigi rasestumist, raseduse katkemist või aborti ning lapseootust ja sündi puudutavate küsimustega.

Tugirühmast saab abi

Paraku ei lõpe kõik rasedused õnnelikult, paljud naised ja pered on kaotanud oma lapse kas raseduse jooksul, sünnituse käigus või sureb laps varajases imikueas. Statistika järgi katkeb kindlaks tehtud rasedustest 15–25%, ehk igal 4.–6. lapseootel naisel. “Sageli vajab naine lisaks meditsiinilisele nõustamisele psühholoogilist abi,” tõdeb Lillestik.

Tihti ei soovi raskesse olukorda sattunud naine haiglasse pöörduda, eelistades vabamas õhkkonnas vestlemist, et saaks tekkida pikemaajaline, turvaline nõustamissuhe. Seepärast luuakse esimese tugirühmana raseduskriisikeskuse juurde alates märtsist leinarühm.
Samuti elavad naised üle aborti, neid saadab otsuse järel süütunne ja teadmatus. Raseduskriisikeskuses püütakse koos leida parim lahendus.
Koostööd hakatakse tegema ka Gordoni perekooliga, kus pööratakse rõhku kogu pere suhetele.

Luuakse tugivõrgustik

Kindlasti ei tee praegu kümnest nõustajast koosnev keskus kogu tööd ise ära, vaid oluliseks peetakse laiema tugivõrgustiku loomist. Nii oskavad nõustajad soovitada terapeute, psühholooge-psühhiaatreid, sotsiaaltöötajaid.

Sageli vajab naine hoopis sama olukorra läbi elanud inimese nõu. “Need emmed, kes on sünnitanud ja abi saanud, hakkavad tugiisikuteks nendele, kes veel ootavad last,” räägib Lillestik. Mõnikord on abiandmine väga lihtne – üks ema sõidab teise poolt läbi, triigib pesu ära, ajab veidi juttu ning ongi kõik. Mõnikord jälle on vaja aidata värskel emmel koos lapsega nelja seina vahelt välja tulla.

Paljud eelistavad helistada ja oma mure telefoni teel ära rääkida, seepärast saab soovi korral helistada. Telefoninõustajad vastavad lastevanemate muredele seitse päeva nädalas kella 9–21. “Minu kogemus on selline, et mehed eelistavad meelsamini helistada kui kohale tulla, ja me julgustame igati neid meiega ühendust võtma,” mainib Lillestik.

Nõustamisele koos perega

Ida-Tallinna keskhaiglas ja Rapla haiglas tegutseva raseduskriisi nõustaja Marje Puki sõnul on naised nõustamisteenust aina enam kasutama hakanud. “Täpselt ühesuguseid muresid ei ole,” tunnistab Pukk, kes on nõustamiste käigus aidanud väga erinevate probleemidega peresid.
Ka probleemikäsitlused on naistel erinevad, see, mis mõnele naisele tundub täiesti tavapärane toimetuleku viis, on teisele kriisiolukord. “Mina püüan alati hoiduda üldistamisest,” ütleb Pukk. Ka koostöö arstidega on muutunud paremaks, isegi meesarstid saadavad patsiente meelsasti nõustaja juurde. Lisaks uuele keskusele jätkub nõustamine haiglates. Puki sõnul saab näiteks Ida-Tallinna keskhaiglas soovi korral ise aja nõustaja juurde kinni panna haigla infosüsteemi kaudu või soovitavad nõustaja poole pöördumist arstid.

Uuringute kohaselt langeb paaride rahulolu oma suhtega suurel määral just raseduse ajal ja sünnituse järel. Seepärast julgustab Pukk nõustaja poole kaasa võtma ka abikaasa. “Minu praktikas on esinenud tihti juhuseid, kus naine on täiesti kindel, et mees pole nõus kaasa tulema, kuid viimane on sellega siiski nõus ning nad suudavad suhted enne lapse sündi ilusasti ära klaarida.” Nii saab ülemäärased pinged lahendada ja keskenduda kõige olulisemale – lapse sünnile.

Keskus
Tallinna raseduskriisikeskus
Tuukri 11 Ema ja lapse keskuses
Raseduskriisi nõustamine E, K, N, R 14–19
Registreerimine ja info 5391 0923
Nõustamine on tasuta
Lisainfo ja e-nõustamine www.rasedus.ee
Telefoninõustamine ja tugirühmad alustavad märtsis
————————————————–
Nõustamine
Ida-Tallinna keskhaigla
Ravi tn 18, naistekliiniku 1. korrusel, lastearstide kabinetis.
Registreerimine telefonil 1900, või noustamine@rasedus.ee, www.itk.ee
Rakvere sotsiaalabikeskus
Vilde 2a, II korruse nõustamisruumis, kolmapäeviti
10.00–18.00, info ja registreerumine: Leie Klaar 5076 378, Kaidi Ilvik 5649 3783.
Koostöös erahaiglaga Fertilitas
info ja registreerumine: Küllike Lillestik 5391 0923
www.fertilitas.ee.

Raseduskriisi esineb üha rohkemGetter2019-10-07T10:12:06+00:00

Kui rasedus lööb suhtesse kiilu

Miks pelgavad mehed rasedust? Kuidas käituda, kui hirm isaks saamise ees ähvardab rikkuda suhte? Millal tuleks ise suhe lõpetada?

Olete nautinud ilusat kooselu, olnud üksteise kõrval nii heas kui halvas. Arvasid, et nii jääbki, sest tema on see ÕIGE. Kahjuks pidid aga pettuma. Hoolimata ühisest ajaloost, elust, armastusest ja kodust, muutus sinu kallim tundmatuseni, kui teatasid talle, et ootad last.
Miks saab mõni suhe otsa, kui mängu tuleb laps? Miks võib mees, keda arvasid tundvat paremini kui keegi teine, muutuda üleöö võõraks? Küsisime Tallinna Raseduskriisikeskuse juhatajalt Küllike Lillestikult, kuidas käituda, kui sinu kallim ei suuda või ei oska leppida faktiga, et temast saab isa.

Rasedus lööb suhte kõikuma

Elina (26) ja Kaur (26) on tänaseks olnud paar kolm aastat. Koos on nad elanud sellest poolteist. Kui Elina 7 kuu eest lapseootele jäi, hakkas nende senine, peaaegu ideaalselt sujunud kooselu mõranema. Kui varem armastas paar teha koos sporti, käia teatris ning võõrustada sõpru, siis pärast seda kui Elina teatas, et ootab last, muutus tema ja Kauri suhe tundmatuseni. “Kui kuskile minek oli, läksime reeglina koos. Samas üksteisele vabaduse andmine ei olnud meie jaoks probleem,” räägib Elina. “Oleme mõlemad rahumeelse iseloomuga ehk tühjast tüli ei tee. Olen ka üsna kannatlik ehk kui Kaur ühel hetkel mind enam endaga välja ei kutsunud ning minu kutsetele midagi koos teha, eitavalt vastas ja mõne absurdse vabandusega lagedale tuli, neelasin kõik alla.”

Kuigi Elina ja Kaur elavad koos muutus kodu Kauri jaoks paigaks, kus vaid söömas ja magamas käia. Sageli venisid õhtud pikaks ning mees saabus koju alles vastu hommikut. Kui Elina küsis, kus ta oli, kõlas vastuseks, et sõpradega. “Ma olin ja olen üksi. Elan kõik tunded, mis mind 7 kuu jooksul saatnud on, üksinda või ema ja sõbrannade abil läbi. Kauri ei ole minu jaoks peaaegu kunagi olemas. Kui ta vahel harva kodus on, ei soovi ta lapsest rääkida.“

Kuigi Elina on mõelnud, et lihtsam oleks seada mees ultimaatumi ette – võta end kokku ning käitu nagu mees ja tulevane isa või hakka astuma – on ta seni Kauri fakti ette seadmist vältinud. “Ma olen sellele mõelnud, et võib-olla oleks lihtsam üksinda kui koos mehega, kes ei tea, mida ta elult tahab, aga pole veel seda sammu astunud. Oma last ootan ma väga ning pole kordagi kahetsenud, et beebiootele jäin.“

Küllike Lillestik ütleb, et Elina ja Kauri lugu on üsna tüüpiline situatsioon, mis paljudele peredele tuttav. “Esimesena tekib küsimus, kui avatud on selline suhe? Kui palju on paar silmast-silma, südamest-südamesse rääkinud? Millised on nende ootused kooselule? Kas nad on rääkinud lapse tulemisest peresse? Kas nad jagavad oma mõtteid ja tundeid? Me eeldame, et uudis lapsest rõõmustab. Tegelikult mõnikord ei rõõmusta või rõõmustab, aga selle rõõmu kõrval on ka hirm: kas ma tulen isa- või emarollis toime? Kas see kooselu kannab? Pinged saavad alguse rääkimata teemadest, millest kasvab välja üksteise vältimine ja eemalehoidmine. Selles olukorras jäävad nii mees kui naine üksi. Uue situatsiooniga kohanemisel ja ärevusega toime tulemusel distantseerutakse, kuna nii tundub, et välditakse tülitsemist ja äkki olukord laheneb iseenesest. Kahjuks see ei toimi nii. Üksteisest tõmbutakse aina kaugemale.“

Probleemi võimalikud põhjused

Kui partnerid otsustavad (planeerimata) lapse ilmale tuua, sõltub olukorraga kohanemine tulevase vanema enda arenguloost. Üks võimalikest põhjustest, miks mees hakkab naise raseduse ajal kummaliselt käituma, võib peituda tema enda pereloos – võib-olla pole tal häid eeskujusid, milline üks vanem olema peaks või milline on üldse üks hea paarisuhe. “Olla lapsevanem, on selles suhtes kehv amet, et sulle on pandud väga kõrged ootused ja kui sa ebaõnnestud, ei jää see märkamata. Kui mehel pole olnud adekvaatseid vanemaid või vanemad on olnud ebapiisavad (nt isa polnud kunagi kodus, ei tegelenud lastega või oli alkohoolik), pole tal silme ees, milline on üks hea isa ja ebakindluse olukorra suhtes suureneb. Tekib adekvaatne ja loogiline hirm – kas mina oskan olla hea isa? Sellises olukorras peaks mees endalt küsima, mida ta peaks tegema, et julgeks uskuda endasse kui heasse isasse,“ räägib Lillestik.

Nii mehele kui naisele võib mõjuda hirmutavalt ka mõistmine, et oma elust tuleb väga palju ära anda. Vabadust jääb vähemaks ja vastutust tuleb juurde – ei saa enam vaid endile mõeldes otsuseid langetada.

Hirmu võib tingida ka olukord, kui ei olda oma tuleviku osas kindel. “Võivad tekkida kahtlused, kas omandatud haridus toidab ära või kas suhe kestab. Võib-olla on inimene näinud oma vanemate kooselu ainult kaklemisena ja ei taha seda enda elus kogeda. Sellest kõigest võib kujuneda hirm ja tahtmine lükata laste saamine võimalikult palju edasi. Bioloogiliselt võib küll vanus olla selline, et peaks juba iseseisvat elu elama, mille juurde kuuluvad ka paarisuhe, karjäär ja lapsed, aga tegelikult taandub kõik valmisolekule. Meeste puhul võib laste saamise edasi lükkamist mingil määral ka biolgooliselt seletada – mehed on kõrge eani viljakad, naistel lõpeb võimalus lapsi saada teatud vanuses ära,“ märgib Lillestik.

Probleem võib tekkida ka siis, kui mees ise on harjunud olema nö suur laps ehk paarisuhe on üles ehitatud viisil, et partner jätkab mehe ema rolli. “Paarinõustamises on tihti näha, et naised vastutavad kõige eest – a’la lõikavad ka liha mehe taldrikul tükkideks ning on tõelised emmetajad,“ sõnab Lillestik. “Naiste jaoks on see viis näidata oma armastust. Kurvastuseks tuleb aga tõdeda, et tehes mehe eest kõik ära (ostad talle riided selga, otsustad, mida ta sööb, ütled ette, mida ta kodus tegema peab), oled natuke vales rollis.“

Rääkimine on võti

Küllike Lillestik soovitab paaridel (ka neil, kel pole veel lapsi), istuda maha ja rääkida ootustest tulevasele elule. “Retsept olukorras, kus avastate, et nii palju on rääkimata, on rääkida. Vestelge oma ootustest, vajadustest ja hirmudest. Sama oluline kui rääkimine, on ka kuulamine. Avatud suhtlemine on läheduse ja intiimuse alustala.“ Ideaalis räägitakse asjad selgeks enne, kui naine rasedaks jääb: “Aega, mil naine on üksi rasedust kandnud, iseloomustab sügav solvumine partneri suunas. Isegi andestamise korral – suhe läheb edasi hästi, hakatakse koos last kasvatama ja kodu üles ehitama – võib see taak jääda naise hinge aastakümneteks ja tulla igas tülis jälle nähtavale,“ ütleb Lillestik.

Olles situatsioonis, kus omavahel rääkida on raske, tuleks kasutada kolmandaid isikuid: minna paarisuhtekoolitusele, pereteraapiasse või lugeda suheteteemalisi raamatuid. Lillestik väidab, et mehed tulevad üllatavalt hästi nõustamistuppa: “Nad on samamoodi hädas ja tahavad parimat. Nende oskused on lihtsalt otsa saanud.“

Kui tavaliselt on naised need, kes tahavad rohkem asju klaarida, siis tegelikult pole küsimus selles, kuidas panna mees rääkima, vaid kuidas omada suhet, kus üksteise suhtes ollakse avatud. “Kui situatsioon on selline, kus naine üritab järjekindlalt rääkida ja mees ei võta vedu, tuleks hinnata, millises olukorras see toimub. On olnud juhtumeid, kus naine rääkib tähtsaid asju siis, kui mees vaatab korvpalli, kuna on siis keskendunud ega ütle “ei“. Teine variant – hakatakse rääkima kiirel hetkel, näiteks, kui on kiire tööle või külla. Või hoopis siis, kui plaanitakse veeta tore õhtu – üksteise nautimise asemel hakatakse rääkima probleemidest. Siin tuleb teha kokkuleppeid ja leida aeg, mil mõlemad on valmis rääkima. Kui kardad, et partner lükkab sind eemale, kirjuta kiri, kus pakud välja, et võiksite ühel kindlal ajal maha istuda ja rääkida. Lähenedes teisele siis, kui ta pole selleks valmis, tekib olukord, kus üks hakkab vältima ja teine järele jooksma. Õige aja leidmiseks tuleb katsetada,“ märgib Lillestik.

Tõhus viis partneri avamiseks on rääkida “mina“-sõnumites: “Mina soovin, et meie suhe toimiks paremini, see on mulle oluline.“ “Ma näen, et oled eemalolev ja aiman, et sul on midagi hingel. Mida ma saan teha, et kaasata ennast ja sind rohkem pereellu?“ See võib tunduda kummaline, aga see toimib. Kahjuks pole meil õigeid oskusi, kui oleme emotsionaalsed. Tasuks külastada psühholoogi või nõustajat ning omandada oskused emotsioonide kontrollimiseks. Rasedus on pikk periood teadmatust, olukord, kus naine peab lihtsalt usaldama, et beebiga on kõik hästi. Kui on teadmatus ka mehe osas, on arusaadav, et naised muutuvad emotsionaalseks ja hüsteeriliseks. Lapseootuse ajal pole naisel häid psühholoogilisi kaitseid ja mehe tegevus haavab teda hingepõhjani. Kui jalad ei ole maa peal, puudub kindlus ja tugi. Sellises olukorras soovitan raseduskriisinõustamist, et saaks jalad maha ning keskenduda enda ja lapse vaimsele tervisele,“ ütleb Lillestik.

Millal suhe lõpetada?

Suhe on targem lõpetada, kui kummalgi pole motivatsiooni jätkata. “Kui emotsionaalsemal poolel on 1% motivatsiooni, saab veel midagi teha. Kui kummalgi seda pole, peab mõtlema, miks üldse koos ollakse. Kui armumisaeg saab läbi ja algab päriselu, jõutakse väljakutseni – ühelt poolt on igal inimesel soov olla kellegagi koos, teiselt aga tahe olla iseseisev. See võib mõjuda hirmutavalt. Inimesed, kellel on mitu suhet olnud, mõistavad, et lahkhelid, mida ühes suhtes ei lahendata, ilmutavad end järgmises uuesti. Tasuks probleemid üle vaadata ja proovida neid lahendada, enne kui otsustatakse suhe lõpetada,“ soovitab Lillestik.

Olukord, kus minnakse lahku, aga olude sunnil jäädakse koos elama, mõjub mõlemale osapoolele rusuvalt. “See on keeruline situatsioon, kuna mängus on pettumus ja kibestumine. Tuleb teha uued kodureeglid, käituda üksteise suhtes austusega. Laps peab saama turvaliselt sündida ja vajab mõlemat vanemat.“

Kui mees jätab raseda naise maha, ei ole õige minna paluma, et ta tagasi tuleks. “See on inimene, kes on haiget teinud, sind hüljanud ja keerulisse olukorda jätnud. Tagasi palumine näitab sõltuvust – see pole midagi, mis on ratsionaalselt vajadustega kontaktis. Pole vaja uuesti haiget saada, oma elu pea peale keerata või endale valetada, et nüüd ta võtab vastutuse. Me ei saa kedagi muuta, ilma, et ta ise tahaks muutuda.“

Lillestik märgib, et raskes olukorras ei tohiks end kindlasti üksi jätta. “Üksi jäämine on kõige kehvem lahendus. Abi palumine pole nõrkuse märk. Tuleb suu lahti teha ja jagada lähedastega – ema, sõbrannad – oma muret. Eelkõige tuleb aga olukorda ennetada ja olla avatud oma partneri suhtes.“

Kui rasedus lööb suhtesse kiiluGetter2019-10-07T10:12:06+00:00

Paariterapeut: ärge libisege läbi elu!

27.01.2011
Marina Lohk
Postimees
Denveri ülikooli psühholoogia professor, abielu- ja perekonnauuringute keskuse juht ja paarisuhteterapeut Howard J. Markman rääkis möödunud nädalal Tallinnas esinedes, et paljud suhteprobleemid saavad alguse sellest, et inimesed libisevad läbi elu ilma otsuseid tegemata.

Howard Markman ja Marcie Pregulman tutvustasid ka Eestis tuntud PREP-paarisuhtekoolituse* ja Wadsworthi vanemluse programmi ühendamisel loodud FRAME (The Fatherhood, Relationship and Marriage Education)-koolituse raames edastatavat kolme hea suhte võtit.

1. Otsustage, ärge libisege läbi elu.
Pregulman märkis, et paarid peavad tegema otsuseid, mitte pelgalt liuglema mingitesse situatsioonidesse. Ta tõi näiteks, et kui partnerid elavad eri kohtades ning üks neist ei saa mingil põhjusel oma senises kodus enam edasi elada, ei tohiks nad kohe seepärast kokku kolida, et kuskil mujal pole elada.
Pregulmani sõnul peaks inimesed tegema otsuse, et nad hakkavad koos elama, kuna nad tahavad ka pikemas perspektiivis koos elada ning teineteisele pühenduda.

Markman lisas, et liiga sageli läheb nii, et inimesed liuglevad läbi elu, sattudes koosellu ilma seda planeerimata, saades lapse ilma seda planeerimata, koguni abielludes lihtsalt selle pärast, et see tundub olevat asjade käigu loomulik jätk või kuna sõbrad ja sugulased soovitavad seda teha.
Markman pidas sellist käitumist suureks ohuteguriks paarisuhtes. Seetõttu soovitab ta langetada elus nii üksikisikuna kui ka paarina läbimõeldud otsuseid, mitte lihtsalt liuelda läbi elu.

2. Tagage suhtlemisel turvatunne
Pregulmani sõnul peavad partnerid tundma, et neil on turvaline ja mugav teineteisega rääkida. “Kui ma räägin Howardiga ning ta ütleb mulle, et mida sa räägid, hakkab minu peale karjuma ja mind sõimama, siis ei taha ma temaga enam suhelda,” tõi ta näite.
Nii soovitas ta selleks, et partner tunneks end suhtlemisel turvaliselt, suhtuda temasse austusega ning olla tema vastu kena ja ta ära kuulata.

3. Anna oma panus.
Pregulman märkis, et igaüks peab vastutama oma tegude eest. Kumbki suhtepartneritest peab andma oma parima, et suhe õnnestuks, olema heaks eeskujuks ning andma teisele teada, mida tema saaks teha, et suhe õnnestuks.
Markman rõhutas ka seda, et kui suhtes on juhtunud midagi negatiivset, siis tuleks teha midagi positiivset – mitte konkreetselt, et heastada, vaid et anda oma posiitvne panus. Alati tuleks tema sõnul mõelda sellele, mida sa saad teha, et asju paremaks muuta.

*Howard Markman on PREP-paarisuhtekoolituse ja Love Your Relationship Couples Retreats programmi looja. Markman juhib lisaks eespool mainitule ka paarisuhtekliinikut Denveri ülikoolis. Ta on saanud mitmeid mainekaid teaduspreemiaid ja esineb sageli meedias kui ekspert abielu ja lahutuse valdkonnas.

Marcie Pregulman on paarisuhtenõustamist ja koolitust pakkuva ettevõtte Love Your Relationship president, Howard Markman on sama ettevõtte asepresident. 

Paariterapeut: ärge libisege läbi elu!Getter2019-10-07T10:12:06+00:00

Olematuks tegemise valu

Allikas: Terviseleht

Olematuks tegemise valu

Rasedus on igal juhul, ka kõige positiivsemas kontekstis, mõnes mõttes kriis. Naisele nii füsioloogiliselt, psüühiliselt kui ka sotsiaalselt väga eriline olukord. Moodsa nimega raseduskriisi nõustamine on raseduse planeerimise, raseduse ja sünnituse järgsel perioodil naisele ja tema lähedastele psühholoogilise toetuse ning asjateadliku teabe pakkumine. Terviselehel oli tore võimalus jutelda sihtasutuse Väärtustades Elu juhatuse esinaise Kaia Kapstaga ja raseduskriisi nõustaja Küllike Lillestikuga, kes seletasid, mida kujutab endast raseduskriisi nõustamine tänasel päeval ja kuhu tuleks liikuda.

Mis on raseduskriis ja mis on selle nõustamine?
Eestis pole siiani raseduskriisi keskuseid, mis mujal maailmas erinevate nimetuste all ammu olemas. Eksisteerivad küll naistenõuandlad, kuid meie tahame juurde tuua rohkem psühholoogilist nõustamist. Abort näiteks tekitab tõsise psühholoogilise kriisi. Naine on sellel ajal emotsionaalses tormis. Ta üritab ehitada barjääre, et need tunded poleks nii valusad. Ühtaegu tuleb mõelda omaenese eksistentsile, paarisuhtele ja kindlasti ka materiaalsetele asjadele.

Rasedusega kohanemine on tänapäeval küllaltki valuline protsess. Meil on tehtud uurimusi, mis ütlevad, et rahulolu paarisuhtega langeb ka soovitud raseduse ja sünnitusega järsult. Ilmselt sellepärast, et tänapäeva kuvand seksikast naisest ja sellest, mida paarisuhe peab sisaldama, on kaugel sellest, mida rasedus loomulikult kaasa toob. Kaal muutub, toimuvad hormonaalsed muutused, keha muutub paratamatult kohevamaks, et tital oleks soe ja turvaline olla – see kõik ei mahu ilu ideaalidesse. Ka on tänapäeva raseda kuvand väga positiivne ja reibas. Tegelikkus ei pruugi alati olla nii roosiline ja siis ei mõisteta, miks rase naine kogu aeg magab või miks kõik on kodus tegemata.  On juhuseid, kus naine ei suuda ise oma rasedust aktsepteerida. Arvatakse, et ka teised ei suuda teda mõista. Kui aitame tal asjadest avatult mõelda ja rääkida, siis selgub enamasti, et toetav suhetevõrgustik on täitsa olemas.
Naine võib tunda n-ö neitsipõlvekaotuse leina ka siis, kui kõik on hästi. Ta jääb ilma teatud rollidest, eelnevast elust. Ja siis on professionaalne tugi väga abiks.

Miks lein, kui laps on soovitud?
Mõnel hetkel raseduse ajal või sünnituse järel esineb kummalist kurvameelsust. Võib paralleele tõmmata näiteks pulmadega. See on rituaal, kus aidatakse eelmise elu lõpuga seotud leina läbi elada ja alustada uue eluga. Kui laps käes, võib tekkida tavasuhtumise jaoks arusaamatu reaktsioon – lapsepelgus. See ei ole mingi imelik vääraklus. Ema vajab abi ja enamasti mõne nädalaga saab selle olukorraga hakkama. Oskusliku nõustamise korral oluliselt kiiremini ja hõlpsamalt. Uue inimese kogemine on vapustav. Paraku võib juhtuda, et see vapustus pole plussmärgiga. Tänapäeval ei peaks pelgama pädeva nõustamise poole pöördumist. Mõistagi – vägisi head teha ei saa, samas igasugune tugi peab olema kõikidele kättesaadav.

Miks soovimatud rasedused juhtuvad?
Üllatavalt palju kasutatakse nn kalendrimeetodit, katkestatud suguühet – need on väga ebakindlad meetodid raseduse vältimiseks.  On naisi, kes ütlevad, et nende laste arv on lihtsalt täis. Või ei oska oma vanuses enam rasestumist oodata. Mõni usub siiani, et imetamise ajal ei rasestuta. Mõni kardab pille.

Osa naisi otsustavad pereplaneerimisel teadlikult abordi poolt, arvates, et selline viis on tervislikum. Et kui seaduses on lubatud, siis ilmselt pole ikka tegemist elusa lapsega. Ei teadvustata endale, kuidas see võib mõjutada suhteid näiteks olemasolevate lastega. Kahjuks ei teadvustata meil uue ilmakodaniku sündi terviklikult. Kuidas suhtub lapse sündi/sündimata jäämisesse perekond?  Rasedusnõustamine on kindlasti nähtus, mida vajatakse. Laialt reklaamitakse beebitooteid, aga see, et inimese elu algus sõltub tema lähedaste mõnusast olemisest, on seni jäänud kahjuks piisava tähelepanuta.

Kui palju on meil korduvaborte?
Korduvabort terminina on üldiselt kasutatav, aga ebaõige. Iga abort on nähtus omaette ja ainukordne. Mitu korda aborti teinud naisi on meil palju. Ka neid, kes viiendat korda samale operatsioonile soovivad tulla. Väär on arvamus, et slaavi päritolu naised teevad rohkem aborte kui eestlased. Abordi põhjus on enamasti hirm. Hirm toimetuleku pärast. Aga samas on huvitav see, et 2/3 esimese abordi teinutest aasta jooksul sünnitavad. Nad on mõistnud, et elutoomine on suurim rõõm. Ja üle saanud seeläbi oma väga paljudest hirmudest. Nendest muredest kiiremaks ülesaamiseks ongi meie nõustamine.

Olematuks tegemise valuGetter2019-10-07T10:12:06+00:00

Mida arvata beebide sünnieelsetest õppesüsteemidest?

Mida arvata kõikvõimalikest beebide arendamisest – näiteks enne sündi on välja töötatud selline programm http://www.beebi-plus.ee/index.php?Baby%20Plus%20info ja juba õige varakult hakatakse lastega käima lauluringides, loovuskoolides jne?
Küllike Lillestik
Psühholoog, raseduskriisi nõustaja

Iga lapsevanem tahab oma lapsele parimat, olgu selleks riided, toit, mänguasjad või ettevalmistus tulevaseks eluks. Seda mõtet kannavad ka beebide sünnieelsed õppesüsteemid. Võimalikult varakult hakata lapsele pakkuma arendust, mis suurendavad tema õppimisvõimekust andes neile eelise tänases kiiresti muutuvas maailmas. Ainuke on küsimus, kas seda ikka vaja on? Lapsele on emaüsas olev aeg täieliku heaolu aeg, kus kasvada ja looduse poolt andud rütmis areneda. Selleks, et kohaneda emarolliga on loomulikult hea juba kõhubeebiga suhelda, talle laulda ning temaga rääkida. Nii ema kõhus olles kui ka peale sündi saab laps vägagi hästi hakkama ilma väljastpoolt pakutavate helideta ja värvikirevat maailma pakkuvate asjadeta. Lapsele on vaja ainult üks ja kõige olulisem – ema, kes teda armastaks, oleks teadlik nii enda kui tema vajadustest, kes oleks turvalises ja heas paarisuhtes. Kõige arendavam on lapsele niivõrd varajases arengufaasis inimliku lähisuhte teke emaga ning esimesel võimalusel ka isaga.

* Mida selline käimine annab emale, mida lapsele? * Kas on olemas oht ka üle pingutada ja mida see siis kaasa toob? * Millised oleksid üldse soovitused imikutega tegelemiseks nende arendamise mõttes?

Ave Orgulas lastepsühholoog
Mtü Bullerbi
www.bullerbi.ee

Laps vajab sünni järgselt aega uue olukorraga, keskkonnaga kohanemiseks. Esialgu tahab beebi palju magada ning vajadus teistega suhtlemise vastu on vähene. Alates teisest, kolmandast elukuust on beebi uute oludega kohanenud, tema unevajadus väheneb, ta näitab välja huvi suhtlemise vastu. Vanematel tekib võimalus oma lapsega tema ärkvelolekuajal rohkem tegeleda. Beebidele ja väikelastele on alati lauldud ja neid on ka hüpitatud , silitatud. Varem elasid mitu põlvkonda tihedasti koos ühe katuse all. Lapsele lauldi tema oma kodus. Laulud, liisu-salmid kandusid edasi põlvest põlve. Tänapäeval on noor pere oma vanematest eraldunud ja noor ema ei pruugi saada oma emalt ( vanaemalt ) ajakohast teavet lapse hooldamise , hoidmise kohta. Beebikooli juhendajaks on enamasti üks hakkaja ema, kellel jääb oma lapse ( laste ) kõrvalt aega ja tahtmist üle ning ta tahab oma oskusi, teadmisi omasugustega jagada. Huvilised saavadki võimaluse õppida beebikooli juhendaja käe all seda, mida konkreetne juhendaja hästi valdab.Esimestel kuudel on sellised kooskäimised vajalikud eelkõige lapsevanematele ( emadele ), hilisemas vanuses ( 6-7 kuust alates ) hakkavad ka beebid omavahel suhtlema.

Tänapäeval on suuremates linnades mimeid beebikoole ja neis õpetatakse vanematele erinevaid tegevusi, mille kaudu lapsega suhtlust rikastada . Kui beebikooli minek ei ole stressi tekitav ettevõtmine ema ega lapse jaoks ( tunni aeg ei lange kokku lapse uneajaga ), siis võiks väljaspool kodu last arendada kuni paar korda nädalas. Pärast aktiivset suhtlust vajab beebi aga kindlasti tavalisest pikemat puhkust. Liiga tihe päevakava muudab lapse närvilisemaks ja nutlikumaks. Päevakavas peavad esikohal olema lapse põhivajadused- uni, söömine, värskes õhus viibimine, mängimine. Kui kõige selle kõrvalt jääb emal aega ja energiat üle, siis on beebikoolis käimine igati asjakohane.

Hea ja õige on kui lapsevanem valib enda ja beebi arendamiseks just selle ala, mida ta ise naudib. Sportlikumad lapsevanemad tõenäoliselt eelistavad beebidega võimalemas käia, muusikalembesed vanemad leiavad üles beebide muusikatunnid. Lapse seisukohast vaadatuna pole oluline, mida temas arendatakse, vaid hoopis viis , kuidas seda tehakse.

Mida arvata beebide sünnieelsetest õppesüsteemidest?Getter2019-10-07T10:12:06+00:00

Kõhubeebi saab osa ema tunnetest

Tekst: Mari Skuin
Ajakiri “Meie Pere”

Kõhubeebi saab osa ema tunnetest

Raseduse alguses kogetud stress võib beebil põhjustada une- ja arenguhäireid ning hüperaktiivsust. Positiivsed emotsioonid aga aitavad beebil kasvada tugevaks ja õnnelikuks.

Uuringud on näidanud, et emadel, kellele rasedus on tulnud halva uudisena ning kes last ei soovinud, on suurem tõenäosus sünnitada vaimsete või füüsiliste probleemidega beebi. Naised, kelle jaoks on uudis rasedusest maailma parim uudis ning beebiootusaeg kulgeb rõõmsalt ja rahulikult, sünnitavad suurema tõenäosusega emotsionaalselt terveid lapsi.

Tallinna Raseduskriisikeskuse juhataja Küllike Lillestik selgitab, et beebi saab ema kõhus osa kõikidest ema emotsioonidest. Beebi tajub, kui oled õnnelik ja tunned end hästi – siis tunneb ka tema end kõhus mõnusasti. Kuid beebi teab ka seda, kui ema on õnnetu ja tunneb end kehvasti. „Paljud lapseootel naised on kirjeldanud, et 6- 7 raseduskuust saavad nad aru, et laps käitub kõhus vastavalt sellele, kuidas ema end tunneb. Näiteks kui ema on väga vihane või närvis, on laps kõhus täiesti vaikselt, kui ema aga rahuneb, hakkab ka laps liigutama,“ kirjeldab Küllike Lillestik tugevat sidet ema ja lapse vahel.

Dr Deepak Chopra selgitab raamatus „Magical Beginnings, Enchanted Lives“, et stressihormoonid, mis vallanduvad ema kehas, jõuavad beebini läbi platsenta ja nabanööri, mõjuvad beebi enesetundele ning kui stress on pikaajaline ja raskekujuline, võib see takistada takistada beebi arengut. Läbi platsenta jõuavad beebini ka head hormoonid. „Kui rase on rahulik, õnnelik ja tunneb end hästi, toodab tema keha õnnehormoone endorfiine. Need aga toimivad samamoodi nagu apteegis müüdavad rahustid. Rahuliku beebi närvisüsteem saab areneda normaalses rütmis ja beebi areng ei ole häiritud, “ ütleb ta.

Stressis ema – hüperaktiivne laps

Suur hulk uuringuid on tõestanud, et ema pikaajaline stress võib kõhubeebi tervisele tugeva põntsu panna. Esimese rasedustrimestri sügava depressiooni mõju uurinud Hiina Anhui meditsiiniülikooli teadlased leidsid, et alakaaluline beebi sündis kolm korda suurema tõenäosusega neil naistel, kes kogesid emotsionaalselt raskeid olukordi raseduse esimese kolmandiku jooksul võrreldes stressitekitavate sündmustega teisel ja kolmandal trimestril.

Bristoli ülikoolis tehtud uuring näitab, et raseduse ajal stressi all kannatavate emade lastel on 60 protsendi võrra suurem tõenäosus astma tekkeks. Uurijad leidsid, et 16 protsenti astmahaigete laste emadest olid raseduse ajal tugeva stressi ja ärevuse käes kannatanud. Londoni Imperial College`is läbi viidud uuringus selgus, et emadel, kes kannatasid raseduse viimasel trimestril tugevate paanikahoogude või väga tõsise ärevuse all, oli tavalisest kaks korda suurem oht sünnitada laps, kel ilmnevad hüperaktiivsus ja tähelepanematus enne neljandat eluaastat. Eriti mõjutavad ema emotsioonid poisslapsi – närvilistel rasedatel on uuringu põhjal koguni kaks korda suurem oht hüperaktiivse poja sünniks.

Samuti on ärevushäirete või depressiooni all kannatavatel tulevastel emadel suurem risk sünnitada laps, keda vaevavad imiku- ja väikelapseeas uneprobleemid. Depressioonis emade lapsed magasid tervete emade lastega küll enam-vähem sarnaselt 12 tundi, kuid esimestel esines rohkem unehäireid. Peamisteks probleemideks olid õudusunenäod, uinumisprobleemid ja kerge ärkamine.
Tähtis on meeles pidada, seda et kõik kirjeldatud uuringud on tõestanud, et beebi arengule avaldab mõju pikalt kestev ja tõsine depressioon. Lühiajalised vihapursked ja ärritumised on raseduse ajal tavalised ja beebi arengule jälge ei jäta.

Mõtle positiivselt☺

Stressi mõju lapsele saab vähendada beebit armastades ning temasse kiindumust välja näidates, väidab Küllike Lillestik. Kogedes tugevaid negatiivseid emotsioone, rääkige oma kõhubeebile, mis teiega on ning jagage talle armastust ja lubage teineteisele midagi head. Minge jalutama, tegele meeldivate tegevustega jne. Kõige efektiivsem stressileevendus on füüsiline kontakt. Titat saab läbi kõhu silitada, aga oluline on, et ka ema stressihormoone vähendataks. Kui suhted lubavad, pugege partneriga teineteise kaissu ning püüdke arusaamatused rahulikult rääkides lahendada. Oluline on meeles pidada ennast, kuulata oma soove ja vajadusi. Lugege raseduse, sünnituse ja lapsevanemaks kasvamise kohta kirjandust, käige perekoolides, joogas, vabastavas hingamises, massaažis. Oma maailma laiendades ning jagades saab iga naine endasse kindlust ja tasakaalu, julgustab Lillestik.

Mõtete positiivset mõju kõhutita arengule on kirjeldanud ka raamatu „Nurturing the Unborn Child“ autor dr Thomas Verny. Tema soovitab rasedatel kasvõi keset tööpäeva korraks silmad sulgeda ning siirduda unistuste maailma, et lasta positiivsetel emotsioonidel tööstressi üle võimust võtta. Mida rohkem positiivset mõtlemist harjutad, seda paremini see välja tulema hakkab. Kui unelemise ajal muremõtted pähe kipuvad, katsu neist lahti saada ja keskendu täielikult oma kõhutitale. Kujutle oma beebit. Milline ta võiks välja näha? Kui pikk ta praegu võiks olla? Kuidas tema käed ja jalad kasvavad? Kuidas tema pisike süda lööb? Kas ta naeratab? Mis tunne võiks olla teda süles hoida? Kas ta liigutab? Mida ta võiks praegu kõhus teha? Milline võiks olla tema hääl? Niimoodi unistades rahuned ise ja rahuneb ka beebi.

Ära pelga abi küsida

Kui stress kasvab üle pea ning titeootaja tunneb, et sellest üksi jagu ei saa, tuleks otsida abi. Raseduskriisi nõustamise eesmärk on pakkuda tuge ja teavet raseduse ajal ja sünnituse järgselt tekkinud raseduskriisi olukordades, kus naisel ja mehel ei toimi enam vanad toimetuleku oskused, on tekkinud segased tunded ning kohanemine lapsevanema rolli ei olegi nii lihtne.

Raseduskriisi nõustaja poole võiks pöörduda juhtude puhul, mis on seotud rasedusega ja lapsevanemaks saamisega, elusituatsioonides, mis on viinud või viimas ühel või teisel moel ummikusse ning segadusse. Samuti kogemuste ja tunnete puhul, mida on üksi raske kanda ja mida on soov kellegagi jagada. Küsimuste puhul, millele rahuldavaid vastuseid ja lahenduskäike omast tarkusest välja mõelda tundub üle jõu käivat. Alati ei pea ootama, kuni kriisiolukord lämmatavalt suureks paisub, sest nõustamise kaudu on võimalik tuleviku probleeme ennetada.

Koos raseduskriisi nõustajaga on inimesel endal võimalik leida tee, kuidas ära hoida hilisemaid keerulisi olukordi ja vajadusel ka nendeks valmistuda. Raseduskriisi nõustamine on tasuta, teenust toetab Eesti Haigekassa. Info www.rasedus.ee

Kõhubeebi saab osa ema tunnetestGetter2019-10-07T10:12:06+00:00