Meediakajastus

/Meediakajastus/

Armastus. Õnn. Lapsed. Vali kaks?

Armastus. Õnn. Lapsed. Vali kaks?
Manona Paris
Ajakiri “Laps ja Pere”

Kui “Suves” vana apteeker ütles Joosep Tootsile, et abielludes alles korralik ulgumeri algab, siis laste sünd võib halbade asjaolude kokkulangevusel tekitada paraja orkaani Katrina, mis ei jäta pilbastki endast järgi.

Ega asjata öelda, et kõige õnnelikumad, tublimad ja tervemad lapsed sirguvad armastavatest ja ühtsetes suhetes, kus vanemad üksteist aitavad ja austavad. Paraku on lapse enda sünd kõige suurem oht üldse suhte terviklikkusele. Ameeriklased tegid mullu naljaviluks nn uuringute uuringu, vaadeldes 25 maailmas tehtud tõsiseltvõetavat peresuhete küsitlust. Kõik need 25 kinnitasid üht – laps on suhtele stressiallikas nr 1. Koos väikeste lastega sirgub teie peres ka stress, kahaneb õnnetunne ning majapidamine muutub ettearvamatuks. See on nagu halva Hollywoodi elutoa-komöödia reklaamlause: Armastus, Õnn, Lapsed. Vali kaks.

Kas see valem ongi nii kurb? Lapseootus ja rollide muutus nii naise kui mehe elus on paras väljakutse. Kuigi meil on võimalik end ette valmistada, lugeda ja uurida, võib ikkagi tunduda, et midagi jääb tabamata, lausub perenõustaja Küllike Lillestik.
Muutused ei toimu mitte üksnes mõtetes või sotsiaalses suhtluses, vaid ka kehas ja meeles. “Need on müüdid, et kui on olnud hea suhe, siis lapse saamine ajab selle laiali ja kui halb suhe, siis liidab,” nendib Küllike. “Kui ikka enne laste planeerimist on läbimata teineteisega kohanemise, eraldumise perioodid või on pidamata vestlused, millised on mõlema ootused ühisele elule, lastele, lapevanema rollile jne, siis on probleemid kerged tulema. Ja liiga palju muutusi korraga tähendab liiga palju pinget ja paarisuhesuhe ei pruugi sellele vastu pidada.”

Peamiseks probleemiks on oskamatus teineteisega rääkida nii, et mõlemad saaks rääkida ja ka tunda, et teine on teda kuulnud, osutab nõustaja. Ebakindlusest ei julgeta väljendada oma vajadusi ning soove ja selle asemel pigem välditakse teatud teemasid, mis tunduvad, et tekitavad paarisuhtes probleeme. Ja nii suureneb ebakindlus veelgi ning koos sellega kaugeneb ka inimene, kes peaks su elus olema kõige kallim.
Ning koos isiklike suhetega sellega halveneb ka see, mis võiks sel perioodil olla kõige olulisem – lapse heaolu. Pidevas kodusõja rindeolukorras ei sa hea ja tubli laps kasvada.

Lahutus

Umbes nii juhtus Katariinaga (29). Kata on üks positiivsemaid inimesi, keda ma tean. Ometigi aga kukkus tema abielu haledalt läbi kohe pärast tema pisitütre sündi. Samas oli tema mees alati tundunud mõistlikkuse ja toetava abikaasa etalonina. Kata ja pisi-Liisuga kokku saades seletas Kata mulle, kuidas ta lihtsalt kokku jooksis. “Ta arvas, et ma emmetan teda edasi. Ma ei suutnud. Mul oli niigi endal raske ja halb olla peale väga keerulist rasedust ja rasket sünnitust.”

Vaikin ja silme ette tulevad pildid minevikust. Kata rääkimas, kuidas tema jaoks on enesest mõistetav, et kodu peab alati puhas olema. Kuidas kõik sahtlipõhjad peavad alati värske paberiga olema. Kuidas ta triigib isegi sokke. Noh, peale lapse sündi, vaeveldes keisrilõikega kodus ta seda teha ei suutnud. Ja mees ka ei suutnud. Vähe veel sellest, ta kolis üldse esimesteks nädalateks Kata juures ära.

“Ma pole elus end nii üksi tundud,” pihib Kata. Koju saabudes oli mees vindine ja noriv. “Miks köök on pesemata? Sahtlid üle tõmbamata? Kus on hügieen? Halb, halb ema, sellise käest tuleks laps ära võtta!” Ta kannatas seda aastakese, üritas meest mõista, kuid nähes, et nende suhe on muutunud pidevalt kaklevaks ühikanaabrite suhteks, ajas selja sirgu ja lõpetas suhte.

Kata on palju asju tagantjäri analüüsinud, miks tema ilus armastus, mis kannatas välja isegi pikad töötunnid, välislähetused teistesse maadesse ja eriti vana maja remondi, kukkus lapse saabumisega tükkideks. Palju abi on ta saanud sugulastelt ja psühholoogidelt, kes aitasid mõista, miks temal oli vaja mängida supernaist mehele, kes hoolimata välisest soliidsusest polnud tegelikult täiskasvanuks saanudki.

“Rasedus ja lapse sünd on suurepärane võimalus paarile kasvamiseks, sest see toob välja kõik suhte nõrgad küljed, paraku ka võimendades neid,” lausub ta irooniliselt muiates. Neil näitas laps, et tegelikult, kui asi tõeliselt raskeks läheb, et Kata ei suuda vankrit vedada, kukub mees kokku. “Siis on juba paari intelligents see, mis määrab, kuidas sellega toime tullakse ja mis otsused mil viisilvastu võetakse. Ka lahutus on lahendus!”

Uus võimalus

Kuid mitte alati pruugi olla otsus lõplik. Mõnikord on raskused ka puhastsutuli uue ja parema suhte sünniks. Umbes nii juhtus Margitiga (33). Tema elus oli läinud kõik õiget ja kena rada pidi – nende peres oli juba üks põnn sirgumas, kui nad otsustasid teisegi veel saada. Kuid meest tabas raseduskriis ja ta muutus täiesti teiseks inimeseks. “Meie suhe lõppes ja pidin üksi vastu võtma otsuse, kas jätan lapse alles,” meenutab ta.

Loomulikult jäi laps alles, sest Margit teadis, et saab ka üksi hakkama. “Väga raske oli käia arsti juures üksinda – näha ultrahelis esimest korda oma last, olles ise nii õnnetu ja samas nii õnnelik lapse üle,” räägib ta. Hingele kriipisid ka vaat et narrivad sümbolid – lapse sünnitustähtaeg oli mehe sünnipäeval. “Ära muretse, selleks ajaks kui beebi sünnib, siis issi armastab sind jälle,” lohutas kolmene vanem poiss emmet. Ja oli saatuse poolt määratud nii, et nende pere teed said uuesti kokku. Mees hoiab oma pisikest pesamuna väga-väga. Ja ka laps ise on täielik issikas.

Margit otsis abi raseduskriisi nõustajalt, kelle abil tuli ta kriisist välja targemana ja tugevamana kui kunagi varem. Ennekõike õpetas olukord teda analüüsima ning mõistma. Nõustaja aitas Margitil lahti seletada ka oma mehe käitumist, miks ta oma tundeid peidab ja süümepiinadest närviliseks muutub. “Andsin siis nõustaja kirju ka mehele lugeda ja ka temal oli neist abi,” meenutab ta. 

”Ma ei tea siiani, miks see juhtus,” äägib Margit, nüüd taas õnnelikult pereelu elamas. “Usun, et kõik on saatuse poolt määratud ja see oli lihtsalt proovikivi meie suhtele. Kõik halb on millekski hea. Ma arvan, et ta (mees) lihtsalt kartis, et ei saa hakkama ja tundus sel hetkel lihtsam kõigest välja astuda. Võib-olla oli see õpetus meie mõlema jaoks, et teineteist rohkem toetada ja hoida.”

Margit teab, et ta ise ei suutnud alati enda ümber toimuvat rahulikult võtta, kuid teistele samas olukorras soovib küll külma pead. „Alles siis läksid asjad uuesti korda, kui ma kõik nii-öelda vabaks lasin – oma mõtted ja tunded.“ Oma katsumuse tumedaimal tunnil mõtles ta, et ei või iial andestada mehele, kes nende ühist last ei tahtnud. Kuid ometigi juhtus nii, et seesama mees armastab seda last rohkem kui midagi muud siin ilmas.

Lapsevihkaja ümbersünd

Kui mina jäin lapseootele kaks aastat tagasi, olin juba ette kindel, et see laps vist sünnib pigem mulle. Need uuringud käesoleva artikli alguses – need otsis tema mulle kolm aastat tagasi kätte, et kinnitada oma teooriat laste ruineerivast mõjust paarisuhtele. Ma isegi kirjutasin sellest nähtusest toona, saavutades korraliku vihakirjade laviini. Et kuidas võib mitte lapsi tahta puhtalt ettekäändel, et nad teevad elu ebamugavaks.

Tagantjärgi asja hinnates tuleb tunnistada, et tal oli õigus. Lapsed teevadki elu ebamugavaks, kui sa sellega ei arvesta. Mina sisenesin lapse-maailma silmad pärani lahti, ilma ootuste ja eriliste lootusteta. Seletasin talle pigem, mis minuga toimub, võttes appi populaarteaduslikud allikad. Arsti juures käisime võimalusel koos, poes sipukaid ostmas aga mitte kunagi. „Kui ta sünnitusel väljutusfaasini vastu peab, on hea,“ mõtlesin omaette.

Öeldakse, et sellises olukorras saab ainult üllatuda ja oh seda õndsat vanarahvast, nii läkski. Minu lapsevihkajast abikaasa kannatas välja nii minu rasedatujud kui ka kaks ööpäeva kestnud sünnituse. Hiljem ärkas keset ööd üles ja pani lapse mulle rinnale sööma (ja pärast tagasi). Tema pesi musta peput. Tema läks kell viis hommikul uinumise käes vaevleva põnniga välja jalutama. Tema vaaritas meile suppi, pelmeene, kartuleid ja pannkooke. Mul hakkas ühel hetkel isegi veidi piinlik, et mida mina siis tegin? Imetasin last ja magasin.

Meie enda suhe muutus sellest kõigest usaldavamaks ja toetavamaks. Me mõistsime teravalt, et see väike abitu tegelane vajab sirgumiseks mõlema vanema pingutusi. Et ühe poole kasvatustööst viilimine maksab kätte just sellele kõige pisemale. Seetõttu jagame me omi töid nii, et saame võrdselt lapsega tegeleda. Selle nimel toodud ohvritest on nüüd juba halb rääkida, sest oleme õppinud oma asju tegema pigem kiiremini ja tulemusrikkamalt.

Profülaktika

Nendesamade suhteuuringute läbiviijad, kes ennustavad laste sündides suhtele raskusi, on väja raalinud ka selle, kuidas neid raskusi vältida. Vastus on egoistlikult karm – mees ja naine peavad ka pärast last armastama teineteist sama palju kui varem. Armastus lapse vastu ei tohi hakata konkureerima suhtega.

Seda toetab ka meie perenõustaja. „Emaks ja Isaks olemine on üks tähtsamaid rolle elus, kuid ei tohiks unustada, et vanemlik suhe toetub paarisuhtele, mitte vastupidi,“ nendib Külliki Lillestik. “Selleks, et olla head lapsevanemad, vajame me toimivat paarisuhet. Loomulikult lapse esimesel eluaastal jääb paarisuhe paratamatult tagaplaanile, kuid see ei tohiks nii jääda.“

Edu võti on avatus. „Oluline on toetada nii vanematena teineteist, teha koos tegevusi, võtta aega, et rääkida kui sõbrad ja võtta aega, et rääkida ka probleemidest. Kindlasti ei saa seda kõike teha samaaegselt,“ lausub Lillestik.

Selle peale küsitakse kohe, et aga laps? Mida teha, kui lapsele ei ole erinevatel põhjustel leida hoidjat? Küllike soovitab rahuneda. „Kriisi sattunud peredel tõesti ei ole enam ressurssi leida väljapääsu, kuid julgustame siiski, uurige koos partneriga, kuidas saaksite ennast ise aidata,“ lausub ta. „Näiteks, kui ei ole raha hoidja jaoks, kas oleks võimalik teha koostööd lapse magama panemise osas ning nii saame ehk tunnikese õhtuks juurde, et olla kahekesi.“

Kui oled sattunud hätta, ei tasuks ära põlata ka professionaalide abi. Seda pakuvad raseduskriisi nõustamine, pereteraapia, PREP-paarisuhte koolitus ja Imago suhteteraapia.Või lihtsalt korralik vestlus teetassi või veinipokaali taga silmast-silma.
Sest vaid nii saab ülesande armastusest õnnest ja lastest panna lahenema. Ah et kuidas? Tehes taande: armastus võrdubki õnn. Nii saab mõlema: armastuse-õnne ning lapsed.

Armastus. Õnn. Lapsed. Vali kaks?2019-10-07T10:12:06+00:00

Kriisiabi tulevastele vanematele

Kaidor Kahar
27. aprill 2008
Saade: Puutepunkt

Eelmises saates kõnelesid teadlased ja arstid loote tervise hindamise kaasaegsetest võimalustest. Mis saab aga siis kui uuringute tulemused näitavad kõrvalekaldeid? Õnneks pole lapseootel pered enam oma murega üksi, sest juba mõnda aega tegutseb Raseduskriisi nõustamiskeskus ja sünnitusmajade juures töötavad töötavad raseduskriisi nõustajad.



Raseduskriis – mis see on?
Raseduskriis on mitmetahuline mõiste ja sellest saadakse väga erinevalt aru. “Kõige laiemalt tähendab see seda, et inimese elus on leidnud aset sellised muutused, mis hakkavad inimese toimetulekut häirima,” räägib Küllike Lillestik Tallinna Raseduskriisi nõustamiskeskusest. 

Lapse saamine on kindlasti selline muutus inimese elus, mis tekitab tahes-tahtmata tunde, et senine elu on pea peale pööratud ja tihti ka tunde, et enam ei saa ise hakkama.  Ootusaeg on pikk, selle aja jooksul tekib nii hirme kui ka küsimusi, millele pereringis vastust ei leia. Sellisel puhul on mõistlik raseduskriisi nõustaja poole pöörduda.

Nõustamine

Küllike Lillestik räägib, et peamine põhjus, miks naised nõustaja poole pöörduvad, on rasedusaegne hirm. Tihti pöördutakse ka siis, kui on diagnoositud loote väärang. Kuidas edasi minna, mida ette võtta, kas sünnitada või mitte? Abort? Sellised on peamised küsimused, millele püütakse nõustaja juures selgusele jõuda.

Keeruliste valikute puhul on hea nõu pidada inimesega, kes aitab otsida vastuseid. Nõustaja roll on ennekõike inimest nõustada, otsuse peab tegema ikkagi perekond. Nõustaja aitab välja selgitada olulised küsimused, millele tuleb otsust tehes mõelda. Kui naine on otsustanud sünnitada või siis vastupidi – raseduse katkestada, peab ta olema informeeritud sellest, mis on otsuse tagajärjed ja mis see endaga kaasa toob.

Marje Pukk on raseduskriisi nõustaja Ida-Tallinna keskhaiglas, korra nädalas käib ta nõustamas Rapla haiglas.

Marje räägib, et tema poole pöördutakse väga erinevate probleemidega. Kas laps sünnib valel ajal või on rasedus katkestatud, lisaks ka suhteprobleemid, mis raseduse ajal on tekkinud. Marje räägib, et tema juurde on sattunud naised, kes on oma otsuse juba teinud ja tehtud valik on neid piinama jäänud..
Raseduse katkestamise otsus ei ole kerge, sellega kaasnevad tugevad ja tihti vastakad emotsioonid. Väga tähtis on see, et inimene, kes on sellises olukorras, saaks oma tunded välja elada juba haiglas ega viiks neid koju, leiab Marje.

Kuhu murega pöörduda? 

Raseduskriisi nõustamiskabinetid on Ida-Tallinna Keskhaiglas, koostööd tehakse erahaiglaga Fertilitas ja Pelgulinna naistenõuandlaga. Väljaspool pealinna on kabinetid avatud Rakvere, Rapla, Põlva ja Läänemaa haigla juures. 

Töötab ka üleriigiline tasuta nõustamistelefon, mille number on 800 2008 ja nõu saab küsida ka interneti aadressilt www.rasedus.ee. 

Kohale saab tulla ka Tallinna raseduskriisi nõustamise keskusesse.

Kriisiabi tulevastele vanematele2019-10-07T10:12:06+00:00

Pidev hirm iseenda, lapse ja pere pärast

“Enne olin normaalne inimene ja sain kõik tehtud, nüüd tunnen pidevalt hirmu iseenda, lapse ja pere pärast – mis minuga toimub?” ei ole sugugi harv küsimus, mida Tallinna Raseduskriisikeskuse juhataja Küllike Lillestik naistelt kuuleb.

Lillestiku sõnul on see küsimus seotud vastutusega uue elu ees – enne, kui polnud lapsi, polnud vaja vastutada, kellegi teise eest kui iseenda. Kui laps on aga sündinud, on reaalne nabanöör läbi lõigatud, kuid jääb hingeline. “See on nähtamatu side, mis seob meid lastega vaatamata sellele, kas nad on 2, 20 või 60 aastased. See side jätab lapsed alati meie lasteks,” selgitab Lillestik.
Ja sellest sidemest piisabki, et tekiks soov mitte riskida, oma elu enam mitte ohtu seada.

Lillestik toob näiteks naise, kes on jätnud talvel musta jää ohuga Tallinnas Tartusse sõitmata, sest teab, et sellega võib juhtuda palju õnnetusi.
Lisaks on naised ju loodudki nii, et nad on tundlikumad. Eriti raseduse ajal, mil hormonaalne süsteem annab naistele justkui seitsmenda meele ja kõrgendatud tundlikkuse. “Mõneti on see seletatav ka sellega, et naine ei magaks maha, kui ta lapsega peaks midagi juhtuma,” räägib Lillestik.
Ta on arutanud peredega, et kas ainult naised tunnevad hirmu? Sest isad ju jätkavad oma riskitegevusi sageli.

“Tegelikult tunnevad ka mehed kõike seda sama. Kuna sellised hirmud tekitavad neis aga ohtralt segaseid tundeid, siis mõnikord mehelikult lähenedes otsustatakse, et lihtsam on tundeid mitte tunda ja jätkatakse riskimist edasi,” nendib nõustaja.
Ehk siis – kõik seesugused hirmud on normaalsed ja veidi pabistada ongi Lillestiku sõnul adekvaatne. Ja seda tuleb endale ka öelda.

Kui hirm hakkab aga elu segama, tekitab unetust või paanikat kuni selleni välja, et tekib hirm oma last ise kahjustada, siis peaks otsima abi. Lillestiku sõnul on abi sellest, kui oma hirmust rääkida, seda teadvustada ja püüda hirmule otsa vaadata ning mõnikord ka seletust leida.
Näiteks toob ta kahekuuse beebi ema, kes oli paanikas, et laps sureb kohe ära. “Temaga rääkima hakates selgus, et tegelikkuses on tema ümbrus tohutult ebakindel ja hirmud tulenesid sellest: mehel on reisiv töö, üks vanematest suri ja teine haigestus raseduse ajal. Naine muretses kõige selle pärast,” selgitab nõustaja.

Pidev hirm iseenda, lapse ja pere pärast2019-10-07T10:12:06+00:00

Kui rasedus paneb põdema

Ajakiri Anne

KUI RASEDUS PANEB PÕDEMA

Üldjuhul kulgeb rasedus rõõmsalt ja rahulikult. Naise jaoks loomulik olek, nagu öeldakse. Aga ometi võib selgi puhul juhtuda, et seisad silmitsi kriisiga. Ennetamaks musta auku kukkumist tasub õigel ajal nõustajalt abi otsida.

Tekst: TIINA LAANEM

Üks lühike lause või sõna suudab käivitada terve ahela. Kummaline küll, aga nii see mõnikord on. Kuuldu jääb pähe kinni ning hakkab seal justkui oma elu elama. Umbes üheksa kuud tagasi läks Kristi Laier (17) günekoloogi vastuvõtule, sest kahtlustas rasedust. Õigem oleks vist öelda, et ootaski südame põksudes teadet rasedusest, sest “päevad” ei andnud endast märku ja lapsesoov oli südames. Jah, tõepoolest, ta õpib alles keskkoolis ja võiks oma vanuse tõttu pigem plikaea lõbudele keskenduda, kuid tema ihkab hoopis pereelu. Elab endast kümmekond aastat vanema mehega, kes noore ema sõnul igati valmis nii lasteks kui kooseluks.

“Arst saatis mind ultrahelisse, kuid seal ei näidanud ekraan midagi,” meenutab Kristi. “Öeldi, et pole siin mingit rasedust, sest mitte kedagi ei ole näha. Arvan, et just selles hetkes peituvad minu hirmu juured.”

Pärast selguski, et viljastumine toimus tõenäoliselt hiljem ja aparaadid ei saanud seda veel näidata. Kuid hirm jäi. Ka hilisemate tavauuringute käigus ei peljanud Kristi niivõrd seda, et lapsel mõni tervisehäda küljes, kui teadet raseduse peetumisest. Just sõnumit, et pole siin kõhus enam kedagi ega midagi. Aga kui kuulis ja nägi väikest südant tuksumas, läks kartus mõneks ajaks üle. Paraku kiusasid noort ema kõhuvalud ja sellega kaasnevad emaka kokkutõmbed, mistõttu tuli kahel korral raseduse katkemise ning hiljem enneaegse sünnituse ohuga haiglas viibida. Kui ühel haiglakorral kimbutas palavik ja lapse südametöö kiirenes, haaras Kristit taas paanika. Kas lapsega on ikka kõik hästi? Kuigi arst kinnitas, et kõik on korras, ei suutnud tulevane ema seda juttu uskuda ja oli ikka ärevil. Nii soovitaski tohter tal raseduskriisi nõustajaga rääkida, et veidi maha rahuneda.

“Kogu aeg on tunne, et kui tita mul juba süles istuks, oskaks teda aidata ja saaks endast parima anda,” kirjeldab viimaseid nädalaid rase naine. “Aga nõustaja oskas mind veenda selleski, et suudan oma kõhubeebile kasvõi mõtte jõul toeks olla. Sain nõustamiselt kõvasti eneseusku juurde, seda oligi vaja. Sünnitust ma ei pelga, sinna läheks kasvõi kepseldes, peaasi, et see juba kätte jõuaks.”
Kriis ei pea tähendama alati seda, et kõige hullem seisab juba silme ees. Sageli tähendab see just raskusi toimetulekul. Rasedus ja lapse saamine muudavad iga naise elus väga paljut, mõnikord jooksevad mured musta pilvena pea kohal kokku. Ehk oleks just siis õige hetk nõustamisele pöörduda. Hiljuti avatud Raseduskriisi Keskuse juhataja Küllike Lillestik tutvustabki nimetatud teenust.

Kuigi ettevõtmise nimetus on raseduskriisi nõustamine, toetate naisi ka pärast sünnitust. Kas emarolliga kohanemine võib rasedusega võrreldes isegi pingelisemaks kujuneda?
Jah, sageli võib sünnitusele järgnev aeg isegi raskem olla. Pea kümme kuud kestva raseduse jooksul harjub naine järk-järgult muutustega, kuid pärast sünnitust tahaks, et kõik kohe tavapäraseks taastuks.

Et võiks vanad teksad jalga vedada ja harjumuspärase eluviisi juurde naasta?
Just. Sünnitusjärgne depressioon on üsna levinud, kuid paraku aladiagnoositud. Tegemist on üsna omapärase seisundiga selle poolest, et meeleolu alanemine võib tekkida päris järsku. Eelnevat stressi või pikaajalist tujutust ei pruugi üldse esineda. Mõjuteguriteks võib olla raske sünnituskogemus ja hirm lapse tervise pärast, kuid sageli tekivad raskused ka lihtsalt uue olukorraga kohanemisel. Seepärast on tähtis tegeleda kõigi üleskerkivate tunnetega, nii raseduse ajal, kui peale sünnitust, et masendusse langemist ennetada. Meeleolu kõikumist tuleb vähemal või suuremal määral ette pea kõigil rasedatel. Samuti võib juhtuda, et esimene rasedus ja sünnitusjärgne aeg kulgevad muretult, kuid teise rasedusega enam nii ei lähe.

Milles meeleolu kõikumine peamiselt avaldub?
Naine tunneb, et ei saa endaga enam hakkama. Kasvõi selles mõttes, et ei suuda samade inimestega suhelda, kellega varem lävis, ka vanemate ja abikaasaga võivad pinged tekkida. Paljusid vaevab hirm lapse tervise pärast. Kuigi tänapäeval kasutatakse rasedusaegseks diagnostikaks häid vahendeid, kaasneb tulemuste selgumisega paar-kolm nädalat ooteaega. Teadmatus võib suurt ärevust põhjustada.

Milliste muredega veel nõustamisele pöördutakse?
Hirmuga sünnituse ees. Sageli on kartus seotud raseduse ajal sünnitusvideote vaatamisega. Seda ei soovitaks teha. Kui on tõesti kange tahtmine videot vaadata, võiks eelistada neid, kus lapse ilmaletulekut pole otsevaates salvestatud. Naine hakkab paratamatult kogu seda valu, vaeva ja alakeha rebendeid iseendaga seostama. Tegelikkuses ei näe ju ükski naine ise oma sünnitust otsevaatest. Ka peresünitusel osalevatel meestel soovitame seista just naise pea poolel. Meie psüühikas seostub intiimne osa kehast ikkagi millegi muu, kui sünnitusega. Mõnel võib nähtud pilt hilisemat voodielu isegi häirima hakata. Samuti võib tekitada suurt stressi, kui naisel on kinnismõte kindlasti ise sünnitada ja näiteks tingimata vette. Aga võib juhtuda, et kõik vannid on hõivatud ja naist tabab seetõttu topelt-stress, mistõttu arstidel tuleb laps lõpuks keisrilõikega ilmale aidata. Ja naine tunneb end läbikukkununa.

Tänapäeval propageeritakse väga rinnaga toitmist, mõni annab lapsele tissi lausa mitu aastat. Need, kes tunnevad pika tissitamise suhtes vastumeelsust, võivad end suisa rongaemana tunda. Mida arvate?
Tõepoolest, kõigile ei sobi pikk ja pidev rinnaga toitmine. Tuleb ikkagi enda sisetunnet kuulata ja usaldada. Kui ei sobi, siis ei sobi. On tähtis, et ema tunneks end võimalikult hästi. Kui pidevast tissitamisest tekib hoopis stress, mõjub see lõpuks ka lapsele halvasti.

Kui sageli pöördutakse nõustamisele paarisuhtes ilmnevate probleemide pärast?
Tavaliselt ei tooda seda esimese asjana välja, kuid üsna tihti ilmneb, et rahulolu paarisuhtega langeb nii raseduse ajal kui ka sünnituse järgselt. Naise jaoks tekib kolmene suhe – mina, mees ja laps. Mees seda muutust nii ruttu ei tajugi. Pereks kasvamine läheb mõnikord üle kivide ja kändude. Mõju avaldab seegi, et suur hulk värsketest papades on ise ilma isata kasvanud. Neil puudub eeskuju.

Kui edukalt saadakse hakkama raseduse ajal toimuvate kehaliste muutustega?
Eks raseduse esimeses pooles ja viimastel kuudel ole kõige raskem. Jõudu jääb tavapärasest vähemaks, tahaks palju rohkem magada, ei suuda enam kaua ühe koha peal istuda või trenni teha. Kui lapse saab inimene, kes elas seni aktiivset elu ja pühendus karjäärile, siis ei raatsi ta oma tegutsemisest loobuda. See võib viia kriisini. Siiski ei soovitaks viimase lõpuni tööl käia, sest emal tuleb puhata ja jõudu koguda, kuna ees ootavad unevaesed ajad.

Seega tuleb aktiivsetel naistel enda suhtes tähelepanelik olla?
Seda kindlasti, sest kui rasedus kulgeb tegusal naisel üldjuhul rõõmsas ootuses, siis just koju jäämine võib masenduse kaasa tuua. Esimesed pool aastat tuleb emal oma lapsele pühendudes vaid anda ja anda, kogu rõõmu peab suures osas ise välja mõtlema, sest tagasiside hakkab titalt tulema alles 7-nda elukuu paiku. Kui stress kasvab üle pea, siis võikski teraapiasse pöörduda ja oma tundeid jagada. Ütleme emadele sedagi, et neis tunnetes, mil tahaks väsimusest ümberkukkumise äärel oma lapse peale vaid karjuda, pole midagi ebanormaalselt. Kui ollakse viimasel piiril, võibki minna teise tuppa ja ennast kasvõi tühjaks karjuda, et seejärel maha rahuneda.

Ka abordi ja lapse kaotusega kaasneb kriis. Kas needki juhud kuuluvad raseduskriisi nõustamise alla?
Jah, ikka. Leinamise oskust jääb sageli vajaka. Ka ümbritsevad ei oska alati suhtuda, pigem tõmbutakse eemale. Naisel on õigus leinata ka siis, kui lapse kaotus toimus niiöelda vabatahtlikult ehk abordina. Sel juhul tuli naisena väga raske otsus langetada, mis iganes põhjusel. Tal on õigus lein läbi elada, kasvõi ainuüksi selleks, et julgeda järgmine kord veel rasedaks jääda. Ka raseduse katkemise korral võivad tabada enesesüüditustused, mida oleks tuleviku huvides vajalik lahti harutada. Või katkeb abordi järgselt järgmine rasedus ja naine hakkab ennast süüdistama. Raseduskriisi nõustamisel pakume nii silmast-silma vestlusi kui grupiteraapiat. Mõnedele sobib pigem esimene, teistele viimane, sest seal ei peagi tingimata enda “lugu” rääkima, võib vaid sarnaste muredega seotud inimeste kaudu tuge saada.

“Märgake raseda ärevust ja kurbust!”

Naistearst Pille Soplepmann: “Meeleoluhäireid esineb rasedatel tõesti üsna palju. Nii hüperaktiivsust kui ülimat emotsionaalsust. Sageli kogeb seda kõige enam just mees kodus. Mõnikord, kui lapseootel paar tuleb vastuvõtule ja naine läheb juba uksest välja, hüppab mees tagasi kabinetti, et küsida: “Kuulge, kas mu naise pöörane käitumine on ikka normaalne?” Rahustame siis mehe maha ja kinnitame, et kõik see möödub. Samuti esineb teist äärmust, mil naine muutub kurvameelseks ja depressiivseks. Hirmud tekivad ka siis, kui peresuhtes valitseb kriis ja pole kindlust. Üks osa rasedatest pabistab väga tulevase lapse tervise pärast. Otsitakse kõiksugu infot ja lõpuks endalt sümptomeid. Inimeste teadlikus on kõvasti kasvanud, sest infot leidub palju rohkem. Ega selles polegi midagi halba, pigem ikka head, kuid mõnel juhul võivad kartused juba liigseks paisuda. Muidugi, püüame vastuvõtul hirme leevendada, kuid iga kohtumise aeg piirdub enamasti 20 minutiga. Kui ikkagi märkan, et hirmud pole enam kontroll alla, soovitan psühhoogi ja nõustamist. Tahaks ka raseda pereliikmetele südamale panna – kui ikkagi märkate, et asjad kisuvad vilutu, püüdke sellest lapseootel naisele teada anda. Inimene ise ei pruugi olukorda alati kõige selgemini näha. Sageli tunnistavad naised alles aasta hiljem, et elasid läbi sünnitusjärgse depressiooni. Samas pole ma täheldanud, et naiste hirm sünnituse ees oleks kasvanud. Korduvsünnitajad pelgavad ehk rohkem, sest mäletavad, mis ees ootab. Aga esmassünnitajad lähevad sellele täitsa vapralt vastu. Tõepoolest ei maksaks neil, kes sünnitust väga pelgavad, taolisi videosid vaadata. Igal juhul pakub naisele tuge see, kui rasedus kulgeb mehega ühises ootuses. Erakliinikus käib umbes 90% rasedatest vastuvõtul koos lapse isaga. Nii kujuneb sellest kohe algusest peale ühine ettevõtmine. Isad uurivad huviga ultraheli-pilte ja küsivad küsimusi.”

“Valu tuleb ära valutada.”

Psühholoog Pille Isat: “Raseduskriisis põrkuvad kaks ääretult vastuolulist protsessi – elu andmine ja sünd ning elu lõppemine ja surm. Kogu pere valmistub lapse sünniks, kuid äkki seistakse silmitsi hoopis kaotusega – katkenud raseduse, puudega lapse või imiku surmaga. Üks asi ei lõpe kohe ega lähe üle teiseks, pikka aega toimivad need üheaegselt, tekitades segadust ja valu. Üks põhjus, miks ei minda nõustaja juurde, ongi vastuoluliste tunnetega puntras olemine. Kardetakse, et juhtunust rääkimine võimendab raskeid tundeid veelgi, segadus läheb aina suuremaks, nii et seda on võimatu taluda. Tegelikult töötab inimese meel vastupidi: erapooletu nõustajaga rääkimine aitab tunnetel laheneda ja segadusel korrastuda. Nõustaja oskab anda ka asjalikku ja väga vajalikku infot. Teine põhjuste valdkond on seotud tunnete ärapakkimisega. Tundub, et inimene on kriisist üle saanud, ta toimetab ega taha sel teemal enam vestelda. Juhtunut nagu polekski olnud. Nõustaja juurde minek sunnib aga tõega silmitsi seisma. Samas ei saa leinaprotsess inimese meelt tervendma hakata enne, kui kaotust pole endale tõena tunnistatud. Kolmas põhjus, miks nõustajat välditakse on veendumus, et tema ei saa juhtunut olematuks muuta ja valu ära võtta. See on iseeenesest õige, sest ega aega ei saa tagasi keerata. Aga valu tuleb lihtsalt ära valutada ja lein ära leinata. Siis saab tekkida ruumi ka uuele elule.”

Ideaalne vanus esimeseks lapseks
Tartu Ülikooli Naistekliiniku poolt läbiviidud uuringu “Eesti naiste tervis” järgi pidas ideaalseks naise vanuseks esimese lapse saamisel 20-21 eluaastat 17,5% vastanutest, 22-23 eluaastat 26% vastanutest, 24-25 eluaastat 39,7%, 26 eluaastat ja vanem 13% vastanutest.

Kui rasedus paneb põdema2019-10-07T10:12:06+00:00

Vaid kolmandik eesti soost lapsi sünnib abielust

Allikas: Maaleht
Autor: Alo Lõhmus

Vaid kolmandik eesti soost lapsi sünnib abielust

Abiellumiste arv suureneb, kuid samal ajal kasvab ka lahutuste arv, selgub statistikaameti värskest aastaraamatust. Eesti soost lastest sünnib ainult 33% ametlikust abielust.

2011. aastal sõlmiti Eestis 5499 abielu ehk 9% rohkem kui aasta varem, kirjutab statistikaamet oma aastaraamatus. “Seega hiljutine suur mõõn abiellumises on möödas,” tõdeb teos. “Siiski jääb mullune näitaja veel kaugele abiellumise tippaastatest 2006 ja 2007, kui sõlmiti vastavalt 6954 ja 7022 abielu.”

Keskmine mees on abielludes 30,8 ja naine 28,2 aastat vana. Üle veerandi (27%) mullu abiellunuist on juba varemgi abielus olnud, näiteks Soomes on korduvabiellujate osakaal kõigest 23-24%. Ligikaudu 30% abiellunutest olid juba soetanud ühiseid lapsi. “Alates 1994. aastast on naise keskmine vanus esimese abielu sõlmimisel olnud kõrgem kui ema keskmine vanus esimese lapse sünnil, sest paljud naised sünnitavad enne lapse ka alles seejärel abielluvad,” nendib aastaraamat. “2011. aastal oli kahe näitaja vahe 1,8 aastat.”

Silmapaistva tendentsina suureneb abielude registreerimine vaimulike poolt. Näiteks Tartu linnas ja maakonnas pole abiellumise üldarv viimastel aastatel muutunud, kuid vaimulike poolt registreeritud abielude arv on kasvanud 136-lt 159-le. “Ja paistab, et see arv suureneb veelgi,” lausus Tartu maavalitsuse rahvastikuregistri peaspetsialist Tiiu Eintalu.

Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja Kristjan Luhamets kinnitas, et tõesti soovivad inimesed üha rohkem end lisaks kiriklikule laulatamisele ka kirikus ametlikult registreerida. “Laulatatud on kirikus ju alati ning nüüd on noored inimesed avastanud võimaluse, et perekonnaseisudokumendile saab allkirja panna laulatustalituse käigus. Enam ei ole kahte abiellumise hetke ja tseremooniat, vaid kõik on koos,” ütles Luhamets. “See ei ole tulnud üleöö, aga tasapisi on kiriklike talituste arv – ka ristimiste ja leeritamiste arv – suurenenud küll.”

Enamik lapsi on vallaslapsed

Abielust sündinud laste osatähtsus sündinute hulgas vähenes 2011. aastal 40,3%-ni, eestlaste hulgas aga koguni 33,6%-ni (võrdluseks: 1990. aastal sündis abielust ligikaudu 70% lapsi). Esimestest lastest sündis abielus emadele vaid 30%, teisena sündinud lastest 44% ja kolmandana sündinud lastest 53%.

Paraku kasvas mullu ka lahutuste arv: neid oli 3099 ehk 4% rohkem kui aasta varem. Kõige rohkem (29%) lahutati kuni nelja aasta pikkuseid abielusid, järgnesid vähemalt 20 aastat kestnud abielud (26%) ning 5-9 aastat kestnud abielud (23%). Nelja-aastaste abielude suurt purunemissagedust mõjutab samas asjaolu, et 2007. aastal neid ka sõlmiti väga palju. Kõige vähem lahutati 15-19 aasta (10%) ja 10-14 (12%) aasta pikkuseid abielusid. Satistikaameti andmetel on viimasel kolmel aastal olnud lahutatud abielu mediaankestus 9 aastat.
Kasvab ka nende lahutajate arv, kellel on ühiseid alaealisi lapsi (55% lahutanud paaridest).

Sündide arv tervikuna väheneb: mullu sündis 14 679 last ehk 1146 last vähem kui aasta varem. Summaarne sündimuskordaja, mis näitab keskmist sünnitatud laste arvu naise kohta, langes tunamulluselt 1,64-lt 1,52-ni (rahvastiku taastootmiseks peaks see olema vähemalt 2,10). Langeb ka eestlaste osatähtsus sündinute hulgas (mullu oli see 73,6% ehk 1,4% võrra väiksem kui tunamullu).
Ema keskmine vanus lapse sünnil oli 29,54 aastat, esmasünnitaja keskmine vanus oli 26,39 aastat. Mõlemad näitajad on alates 1990. aastate algusest pidevalt tõusnud.
Positiivse arenguna jätkus 2011. aastal abortide vähenemine, neid registreeriti kokku 8654.

Miks nii palju lahutusi?

Tallinna Raseduskriisikeskuse juhataja Küllike Lillestik nendib, et kogu läänemaailmas lahutatakse umbes 50% esmaabieludest (ja tõenäoliselt kehtib sama näitaja ka vabaabielude kohta). Kokku jäänud 50%st omakorda 25% püsib abielus ainult sotsiaalmajanduslikel, usulistel ja muudel sedasorti põhjustel. Seega on ainult 25% abieludest “ehtsad”.

“Nõustajatena näeme oma igapäevatöös, et kõige raskem on see aeg, mil perre on sündinud väikesed lapsed. Siis purunevad illusioonid, välja lööb vähene suhtlemisoskus, erinevad ootused ja oma vajaduste väljendamise võime,” räägib Lillestik. “Näiteks on üsna tavaline, et sünnitusjärgse depressiooniga naine ei oska õigel ajal öelda, et ma olen üleväsinud või ei saa beebiga hakkama.”
Perede lagunemisohtu suurendab seegi, et elu kiire muutumise tõttu ei ole noortel eriti midagi üle võtta oma vanemate põlvkonna kogemusest, sest toonased käitumismustrid tänasesse maailma enam ei sobi. Kui vanemad püüavad oma käitumismustreid noorele perele peale suruda, siis võib see perekonna hoopis lõhkuda.

“Kui ollakse väga sulandunud oma päritoluperesse ja vanaemadel-vanaisadel on suur otsustusõigus, siis see mõjutab halvasti pere omavahelist läbisaamist, see ei lase perel üles ehitada ühist elu,” ütles Lillestik. “Teine halb variant on see, kui vanematega üldse ei suhelda.”

Nõustaja tähelepaneku kohaselt saavad noored abiellujad üsna hästi hakkama materiaalse turvalisuse loomisega, kuid võivad kahe silma vahele jätta füüsilise, emotsionaalse ja pühendumise turvalisuse olulisuse. Just seetõttu on kriisikeskus alustanud koolitustega noortele peredele, kellel on veel kõik hästi ja probleemid pole veel elu varjutama hakanud.

Viimaste aastate majandusraskused on peresuhteid tõenäoliselt mõjutanud, usub Lillestik. “Oletame, et ma olin varem edukas, kuid masu ajal kaotasin oma ettevõtte või tegin läbi eraisiku pankroti. Üks viis nende raskustega toime tulla on kellessegi armuda, sest armumishormoonid aitavad masendusest välja. Aga kahjuks jääb pere siis unarusse,” nendib perenõustaja. “Kuid usun, et on ka neid peresid, keda raskused on liitnud.”
Kuid mida võib tõsiasi, et valdav enamus lapsi sünnib väljaspool abielu, tuua kaasa nende endi tulevases perekäitumises? “Ei tea,” vastab Lillestik. “Ega omaaegsetest sundperedes pärit lastel, kelle vanemad ei julgenud ühiskondliku arvamuse tõttu lahutada ja kogu aeg omavahel kaklesid, ka kerge ole. Ma julgen siiski unistada, et noores põlvkonnas on rohkem neid, kes julgevad kuhugi pöörduda ja õppida, kuidas lähisuhet üles ehitatakse. Ühiskond peaks suhteõpetusele rohkem tähelepanu pöörama.”

Vaid kolmandik eesti soost lapsi sünnib abielust2019-10-07T10:12:06+00:00

Soovitused raseduse perioodiks

Ajakiri 9kuud

1. millised on peamised probleemid, millega rasedad teile pöörduvad?
Raseduse ajal jõutakse raseduskriisi nõustaja juurde väga erinevate põhjustega. Olenevalt raseduse suurusest põhjused varieeruvad aga peamiselt on pöördumise põhjuseks segadus tunnetes ja emotsioonides, ärevus, paanika, hirm tuleviku ees, ebakindlus rolli muutuse ees, hirm sünnituse ees, ootamatu rasedus, toimetulekuraskused paarisuhtes, hirm lapse tervise pärast, kohanemisraskused muutunud igapäeva elus (nt. kui naine, kes oli enne aktiine nii tööl, kodus on nüüd lapseootuse ajal katkemis ohuga kodune ja voodirežiimil).


2. millised on lahendused nendest probleemidest jagu saamiseks?
Lahendused on inimestes enestes. Ei ole kahjuks olemas ühest retsepti. Raseduskriisi nõustamises on kliendil võimalik endal jõuda arusaamisele, mis on tema jaoks parimad vastused ja kõige õigemad lahendused. Oluline on õppida kuulama iseennast, saada aru, millised on minu soovid ja vajadused ning kuidas ma oskan ennast aidata. Raseduskriisi nõustaja aitab nõustamisruumis oma klientidel jõuda sellisel määral iseendani, et nad leiaks enda jaoks kõige paremad toimetuleku viisid. Igaüks on ise oma elu ekspert! Aga igaühel meist on väga baasilised vajadused saada ära kuulatud ja saada mõistetud, samuti olla aktsepteeritud. Mõnikord ei näe me oma kuhjunud emotsioonide tagant enam teed edasi.

3. Minu artiklis räägib rase, kuidas tema abikaasa töötab teises linnas ning et üksindus on rasedale raske. Mida soovitaksite, et oleks veidigi kergem emotsionaalselt?
Üksindus on rasedale raske. Samuti on see raske aeg ka mehele, olla eemal. On ju lapseootus mõlemat nii naist kui meest puudutav aeg. On loomulik, et naistel on vajadus oma partneriga jagada raseduseajal toimuvat nii meeles kui kehas. Siin on oluline, et iga naine ja mees, kellel on olukord, et nad peavad palju lapseootuse ajal lahus olema, räägiksid nendelt teemadel teineteisega. Räägiksid sellest, kuidas nad end kumbki tunnevad, millised on viisid, et igatsust ja üksindust leevendada, millised on kummagi vajadused ning kas saab kuidagi olukorda kergemaks muuta. Tihti juhtub nii, et paarid ei räägi omavahel, mis kummagagi toimub. Ei julgeta teha teisele nn. muret juurde. Kuid hea paarisuhte üks olulisi alustalasid on oskus kuulata ja oskus rääkida. Isegi, kui suhe toimib kauguste tagant, on võimalik leida paaril kõige sobivamad viisid, kuidas ikkagi säilitada lähedus ning kuidas hoida kaasat kaasas ning kursis kõige sellega, millega tavaliselt üks heas paarisuhtes olev mees naise raseduse jooksul kaasas soovib olla. Veel on oluline, mitte jätta end üksi. Otsige oma lähisuhtevõrgustikust inimesi, keda kaasata oma raseduse jälgimise protsessi. Kutsuge, näiteks sõbranna kaasa ultraheli kabinettidesse läbivaatusele. Jagage julgelt oma rõõme ja muresid nendega, kes sinu ümber olemas on.

4. Kõige keerulisem on üksindus rasedale just seetõttu, et nii perekoolides kui ultrahelikabinetiides on teised rasedad koos partneriga. Kas oskate selle olukorra leevendamiseks midagi soovitada?
Ma jään siin kahjuks vastuse võlgu, sest eelmises vastuses on juba sees üksinduse juttu. Ma ei usu, et üksindus võiks olla keeluline seetõttu, et partnerit pole kaasas. See võib olla põhjus siis kui partnerit pole ja kanname last üksi. Pigem on see reaalsuses elamine, et kui meie elukorraldus ei võimalda meest arstile kaasa, siis on tunnete taga midagi muud kui üksindus. Vabandust 🙂

5. Mõned üldised nipid, kuidas tundlik ja meeleolude kõikumise all kannatav naine tuju üleval saaks hoida.
Teadvustada endale, et rasedusaegsed meeleolumuutused on osa loomulikust rasedusprotsessist, see aitab perel sellega paremini toime tulla.
Raseduse, sünnituse ja lapsevanemaks kasvamise kohta kirjandust lugedes, perekoolides, joogades käies, oma maailma jagades saab iga naine endasse kindlust ja tasakaalu.
Liikuge palju, tegelege enesele meeldivate tegevustega
Oluline on meeles pidada ennast, kuulata oma soove ja vajadusi
Oluline on mitte olla oma muredega üksi, ära karda pöörduda pereliikmete poole, raseduskriisi nõustaja poole kui tunned et ei tule toime

6. Mida soovitada raseduskriisis naise lähedastele – kas on mingid nipid, kuidas pere saaks aidata?
Kõige paremini saab pere toetada naist sellega, et on olemas, aktsepteerides naise olukorda. Kahjuks on palju seda, et ärme räägime probleemist, ehk läheb ise üle.
Otsige koos naisega temale (teie perele) sobivamaid abisaamise ja nõustamise võimalusi. Oluline on igasuguse välise abi otsimist pigem toetada kui sellele negatiivset tähendust anda. Naine tunneb ju niigi ennast abitumana kui tavaliselt. Oluline on ka mõista, et professionaalse psühholoogilise toe vajamine ja raseduskriisi ning teiste vaimse tervisega seotud nõustamisvõimaluste kasutamine ei pruugi alati tähendada kohe haigust selles mõttes, et naise vastutusvõimelisus seeläbi väheneks, vaid pigem aitab ära hoida hilisemaid raskemaid psüühilisi ja emotsionaalseid kahjustusi.

Soovitused raseduse perioodiks2019-10-07T10:12:06+00:00

Raseduse katkemine

Tekst Mari-Liis Helvik
Ajakiri Cosmopolitan

Ootamatu kaotus

Raseduse katkemine ja sellega kaasnev stressiperiood võib olla naise elu kõige raskem aeg. Ka siis, kui rasedus polnud planeeritud.

Oh seda õnnetunnet, kui näed rasedustestil kaht triipu! Seda õnne tundis eelmisel aastal ka Brita (25) ning kuigi ta oli oma kaaslasega olnud koos vaid mõned kuud, oli ta oma ootamatu raseduse üle väga õnnelik. Abort ei olnud tema jaoks mitte mingisugune variant – Brita oli juba mõnda aega last soovinud.
Napid kaks kuud hiljem varises tema maailm kokku. WC-s käies avastas ta nõrka helepunast määrimist – me teame, mida see tähedab… Šokis noor naine helistas emale ja seejärel arstile. Kontrolli käigus selgus, et loode on siiski terve. Nädala pärast käis ta taas kontrollis, ent siis arstil nii positiivseid uudiseid enam polnud. Rasedus oli katkenud. Järgnesid vajalikud protseduurid günekoloogi juures ja kõik sellega kaasnev.
Aasta hiljem on ta füüsiliselt kaotusest muidugi paranenud, kuid vaimselt… Seda ei tea keegi, ka ta ise mitte. Ta teab täpselt päeva, millal tita oleks pidanud sündima ja kui vana ta praeguseks oleks olnud. Täna kujutab sündimata last tema käevarrel olev tähekujuline tätoveering.
Brita stsenaarium kordub suuremal või vähemal määral igal aastal sadade naiste elus. Statistika näitab, et umbes pooled rasedustest katkevad või katkestatakse. Mõne aasta taguse statistika kohaselt tehti Eestis aastas 9000 aborti, millest 2000 olid spontaanabordid. Jah, need 2000 rasedust katkesid iseenesest. Cosmo uuris Ida-Tallinna Keskhaigla raseduskriisi nõustajalt Kristi Kuuralt ja Tallinna Raseduskriisikeskuse juhatajalt ja raseduskriisi nõustajalt Küllike Lillestikult, kuidas raseduse katkemisega vaimselt toime tulla.

Kaotust tuleb jagada
Kui rasedus on katkenud, valdab naist šokk ja teadmatus. Miks? Miks see minuga juhtus? Mida mu mees sellest arvab? Aga lähedased? Sõbrannad? Kellele ma peaks sellest rääkima? Kui üldse? Need on vaid mõned küsimused, mis sel ajal naise peas ringi tiirutavad. Küllike Lillestiku sõnul kerkivad eelmise raseduse katkemise ajal lahendamata jäänud probleemid ja vastuseta küsimused esile tihti alles järgmise raseduse ajal. „Naine on ärev ja tal on meeles mälestused eelnevast – kas või sellest teatest, et lapse süda ei löö.“ Kristi Kuura ütleb samuti, et tihti hakkavad inimesed just vastuvõtu ajal mõtlema, et miks midagi on nii, nagu on. „Millest on tingitud ärevus, seletamatu kaotustunne…?“ Sellistele küsimustele vastuste saamine võtab aega mitmeid nõustamiskordi. „Vanad lood ja taustal olevad aktiviseerinud traumad on sügavad ja peidetud teemad. Nende väljarääkimine ja enesekuulamine võtab aega.“
Seega tuleks kurva sündmuse puhul seda endale teadvustada ja kohe murega tegelema asuma. Probleemi vältimine tekitab vaid hilisemaid probleeme. Ja kui naine tunneb, et soovib nõustaja või psühholoogi poole pöörduda, peaks ta seda kindlasti tegema. „Rasedus ja raseduse katkemine on nii intiimsed teemad, et tihti seda oma lähikonnaga ei jagatagi. Mulle tundub, et eestlased on kitsid oma kriisi näitama – nagu elataks teadmisega, et minuga ei juhtu kunagi midagi halba,“ lisab Lillestik.

Toimetulek leinaga
Pole vahet, millal rasedus katkes – kas tegemist oli loote või juba lapsega –, naise jaoks on see alati lapse kaotus. Kuidas temaga hüvasti jätta?
Lillestiku sõnul polnud pikka aega inimeste mõtteviisis, et raseduse katkemist peaks üldse leinama – arstidki ju ütlevad, et see on looduslik valik. „Arvan, et paljud raseduse katkemised on läbi töötamata just seetõttu, et kuni viimase ajani pole olnud kombeks seda leinata.“ Raseduskriisinõustajad soovitavad naistel oma sündimata lapsele näiteks kiri kirjutada – see on väike rituaal, kuidas temaga hüvasti jätta ja mis aitab endas rahu leida. „Kirjuta, kuidas sa teda igatsed, kuidas teade temast su elu muutis, millised tulevikulootused sul temaga seoses olid, kirjuta, et lubad tal minna, kuid ootad teda tagasi siis, kui ta tulla soovib.“
Teise võimalusena soovitab Lillestik panna taskusse mingi sümbol, mis teda tähistaks. „Tutvusta talle sulle olulist ja kanna seda nii kaua kaasas, kui vaja.“ Nõustaja räägib, kuidas talle meeldis „Meeleheitel koduperenaistes“ nähtu, kus kirjutati lapsele soovid heeliumiga täidetud õhupallile ja see siis taevasse tõusis. Ta teab ka juhtumeid, kus paar on kirjutanud kirja, siis selle ära põletanud ja tuha lendu lasknud…
Kristi Kuura lisab, et mõnikord piisab ka süüdatud küünlast ja mõtisklusest, mille käigus enda sisse vaadatakse.

Lähedastele teatamine
Kui rasedus on katkenud, tunneb naine loomulikult vajadust seda oma lähedastega jagada. Kuid kuidas ja kellega? Kuura sõnul hakkavad siin rolli mängima naise suhted lähedastega. „Nõustamisprotsessi käigus tuleb tihti välja, et lähedastega on nii keerulised suhted, et seda on võimatu teha – näiteks suhete puhul emaga. Sellegipoolest puudutame alati seda teemat, naine räägib, kellega ta on oma läbielatut jaganud ja kuidas seda teha oli.“
Lillestiku arvates on kõige raskem toimunust lähedasi informeerida siis, kui naise rasedus ei paistnud veel välja ja inimesed ei teadnud sellest. Ta soovitab oma perekonnale ja lähedastele toimunust kindlasti teada anda: „Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topeltrõõm.“

Aga paarisuhe?
Lillestik ütleb, et raseduse katkemine paneb proovile iga suhte. „Kui paar on väga lähedane, elab mees toimuvale väga empaatiliselt kaasa. Kui paar ei ole nii lähedane, jälgib mees toimuvat pigem distanstilt ja on juhuseid, kus paar hakkab teineteisest kaugenema ja teineteist süüdistama.“ Viimaste puhul soovitab ta paarikoolitust.
„Üldiselt saavad paarid selle sündmusega hakkama just seetõttu, kuna neil on nüüd uus ühine eesmärk – saada koos uus laps.“
Kristi Kuura lisab, et kui on tegemist korduvate raseduste katkemistega, on pingeline ka uuringute-aegne teadmatusetunne. „Samuti on oht, et paar hakkab suhtuma lapsesaamisse kui projekti – nii ei tule see enam spontaanselt armastusest.“
Probleemide lahendamiseks soovitab ta pöörduda raseduskriisi nõustaja vastuvõtule – tihti on need pikad ja aeganõudvad protsessid, mille käigus minnakse ajas väga kaua aega tagasi. Hirmude põhjusteni pole kerge jõuda, aga on selge, et juba nõustamise ajal on naisel juba kergem kui enne seda. Nõustamisele võib tulla nii üksi kui mehega, mõnikord on kaasas ka pere teised lapsed.
Kuura paneb südamele kõikidele, kes puutuvad lapse kaotanud naisega kokku, et olge tema suhtes tähelepanelikud, vahet pole, kas ta on teie naine, sõbranna või töökaaslane. „Kui teate, et selline sündmus on juhtunud ja naise käitumine ei ole enam endine, näiteks ei tegele oma hobidega, võtab märgatavalt kaalust alla või muud taolist, siis ta vajab kindlasti abi. Pakkuge talle kõigepealt iseenda näol abi ja pakkuge talle, kas ta ei tahaks nõustajaga vestelda. Raseduskriisinõustajad tegutsevad üle kogu Eesti.“

Raseduse katkemine ja enesehinnang
Raseduse katkemine ei muuda naise identiteeti – ta on endiselt hea töökaaslane ja sõber. Naisel on peale emarolli elus veel väga palju rolle. Nõsuataja aitab tal seda endale (taas)teadvustada.
Küllike Lillestik, Tallinna Raseduskriisikeskuse juhataja

Kuidas sõbrannat toetada?
Loe, mida ta sinult ootab.
Kuula ta ära. Tal on vaja end tühjaks rääkida – võta aega ja lihtsalt ole olemas ja kuula.
Mõista. Ela talle kaasa, mingil juhul ära mõista teda kuidagi hukka.
Ole lohutussõnadega ettevaatlik – need ei pruugi hetkel tema enesetunde, läbielatu, kujutluspiltide ja olemusega üldse sobida.
Ära anna nõu, vaid küsi, kuidas sa teda aidata saad. Ära ole milleski pealetükkiv.
Hoidu süüdistustest. Praegu pole kindlasti õige hetk, et hakata kahtlema tema mehe sobivuses isaks või tema sperma kvaliteedis.
Alles siis, kui ta on end sulle täiesti avanud ja on jõudnud juba läbielatut kirjeldada, võid hakata rääkima, mida su tuttavad on selle teemaga seoses läbi elanud, kes ja kuidas on sellest üle saanud jne.

Kust saada abi?
Raseduskriisi nõustajad tegutsevad üle Eesti 11 maakonnas. Raseduskriisi nõustamine on tasuta, toetab Eesti Haigekassa.
Saa abi internetist: www.rasedus.ee ,
Helista: Tasuta telefoninõustamine 8002008

Raseduse katkemine2019-10-07T10:12:06+00:00